Minu Aasia saared Margus Kalam

Sally jätab aruka mulje. Pole sugugi juhmi pilguga, nagu võib muidu hulgaliselt väikestes külades näha. Arukamad saavad hariduse ja lähevad linna raha teenima. Mnjah… ma võiksin ta kaasa võtta, kui ta juba abielus poleks. Vahetaks esmalt ta poisiliku riietuse kleidi vastu. Kui ma olen sinnani oma mõtetega jõudnud… teeb ta midagi tavatut. Midagi, mis ei sobi kuidagi kokku tema kauni näolapi ja aruka pilguga. Ta tõmbab häälekalt kurgust röga, ikka pikalt ja sügavalt, ning sülitab suure pläraka tatti tooli kõrvale halli mulla sisse. Siis tõmbab käeseljaga üle nina, samal ajal seda luristades, ja purtsatab korra veel.

(jätkub raamatus)

Kaasa tulnud seltskonnale pakuvad samuti trummid huvi. Seda olen ka Eestis täheldanud, et kui kusagil trumm seisab, või veel hullem, terve trummikomplekt, siis alati leidub neid, kes peavad sellega kolistama hakkama. Oleks siis, et asjatundja demonstreerib oskuseid, aga ei. Just need, kes pole ilmselt varem trummi lähedalt näinud, satuvad sellest lapse kombel vaimustusse. Tegelikult kehtib sama vist kõigi pillide puhul, aga tavaliselt ei vedele ühes kohas korraga näiteks kümmet klaverit. Puhkpilliga ei oska asjatundmatu üldiselt midagi peale hakata ja tšello või kontrabass ei tee väga kõva häält. Korra proovitakse ja loobutakse. Seevastu trummiga saab lärmi mõnuga teha ja lärm tundub inimestele meeldivat. Mida valjem, seda parem. Ja see tekitab sõltuvust. Inimese nägu läheb naerule, kui esimene kõmakas kõlab. Tahaks veel, ja siis veel ja veel ja veel. Kümme asjatundmatut trumme tagumas – on see vast unistuste bänd. Mängijad on ekstaasis, publik mitte. Praegusel juhul oleme publikuks mina, trummimeister ja tema naine ka, keda ma varem ei maininud. Nad on ilmselt harjunud. Mina sain esimese trauma siis, kui avasime Tallinnas poe, kus muu hulgas müüsime Aafrika trumme. Ja siis hiljem laulupidudel ja Viljandi folgil müümas käies. Peale seda eelistan trummimängu kuulata vaid siis, kui seda esitab asjatundja.

(jätkub raamatus)

Meenub Yohanese hoiatus, et ärgu ma sumbalaste peole nina toppigu, sest mehed pidavat pärast tulivee maitsmist agressiivseks muutuma ja kaklused koos noavehkimisega pole sugugi haruldased. Need mehed ei tundu siin just kõige intelligentsemad olevat. Ega nende pilgust saa ka aru. Punased välkuvad silmavalged, karmid tumepruunid kortsus näod. Vahel paljastab mõni veripunased harvad hambad. Mitte ainult hambad, vaid ka kogu suuõõs on veripunane. Beetlipähkel on see, mis nende suu punaseks värvib. See on siin vägagi hinnas ja kotike selle nodiga kuulub samuti nende rahvarõivaste komplekti.

(jätkub raamatus)

Mind surutakse tantsuringi, aga just selle koha peale, kus riide tükk ühendab mehi ja naisi. Tüdruk minu käekõrval tunneb end ilmselgelt ebamugavalt, sest võtan talt pahaaimamatult käest kinni. Tema käsi on higine ja krampis. Saan sellest rätiku teemast tõesti alles hiljem aru. Teen oma pool tunnikest tantsu, laulu ja kummardusi kaasa. Rahvale valmistab see rõõmu. See on umbes sama, kui meile Eestis oleks viiskümmend aastat tagasi, kui piirid kinni läänega, tulnud kolhoosi jaanitulele külaline näiteks Hiinast ja üritanud koos meiega kaerajaani tantsida ja „Saaremaa valssi“ laulda. Higi voolab ojadena. Isegi mõnel kohalikul on nire laubal.

(jätkub raamatus)

Lõpuks saame rahvamassist läbi ja siis juhtub midagi ootamatut. Äkki oleks nagu hiidlaine läbi rahva paiskunud. Ühest suust kõlab suur ahastav ohe ja inimmass hakkab kaootiliselt liikuma nagu sipelgapesa. Ansel haarab mul käest ja hakkab jooksma. Oleme taas tihedas massis, mis on meid äkki justkui enda sisse imenud. Inimesed karjuvad ja midagi sajab taevast alla. Mütsaki-potsaki-nätsaki kukuvad kivid vastu maad ja siis suure plekikolina saatel kõrval asuvate hoonete katusele. Ansel võtab suuna teelt välja hoovi ja jääb esimese suure puu taha hingeldades seisma. Kõlavad püssilasud ja õhus on suitsu.

(jätkub raamatus)

Kümmekonna meetri pärast peale kuiva võsa on maapind täiesti mudaauk. Pigem siiski saviauk. Alguses on lihtsalt väga libe ja pean hoolega tasakaalu hoidma, et mitte pikali kukkuda. Varvaste vahelt lirtsub halli savi välja. Peagi läheb pehmemaks ja jalad vajuvad pahkluuni savisse. Oleks justkui keraamikakojas savi sõtkumas, nagu olen varem näinud Aasia maades. Pehme savikiht muutub järjest sügavamaks. Juba on savi üle pahkluu ja mõtlen hirmuga, kas mõnes kohas võib ka sügav olla, nagu Eesti laugastes. Äkki vajub üks jalg põlveni sisse. Esimese murdosa sekundi jooksul jõuan mõelda, et nüüd on minek.

(jätkub raamatus)