Epp Petronelt suvelugemise soovitused juulikuuks

Tekst: Epp Petrone

Ilusat suve jätku! Kes mäletab, soovitasin juunikuus meie kirjastuselt raamatuid, mis sobivad mu meelest mõnusalt päikselisse võrkkiike või vihmarabinas aita. Ja nüüd tuleb soovituste teine osa.

Paljud meist käivad suvel raamatupoes või raamatukogus ja tulevad sealt täis kottidega, sest puhkuse osaks on thriller-maailmadesse sisenemine. Ka meie oleme oma osa andnud, et neid maailmu eesti kultuuriruumi juurde tekitada. Emotsionaalselt haaravad, justkui ristsõna-mõistatused, äraarvamismängud.

Selle mängu reeglid on selged: kaasahaarav tegevus esimestest lehekülgedest saati, põnev jutustajahääl, omapärane olukord, võimatuna tunduv mõrv või vahelduseks mõni muu kuritegu… kas poole peal või lõpu eel saabub mõni ahhetama panev sisupööre ja kindlasti ootab lõpulehekülgedel üks või mitu üllatust, kus selgub, et kuigi lugeja oli oma arust kõik võimalikud inimesed peas ära kahtlustanud, oli siiski keegi kahtluse alt kõrvale jäänud. Klassikalise krimka kohaselt on see keegi olnud tegelaste hulgas algusest peale.

Ja muidugi on meile teekonna vältel antud vihjeid, mida me ei märganud või tõlgendasime valesti. Ja on valevihjeid, mis meid valele rajale viisid, ja see on mängu reeglitega lubatud!

Sel suvel on meil krimka-mängu huvilistele pakkuda uus Claire Mackintoshi thriller “Laske mul olla”. Enesetapud võivad olla nakkavad, see on ammu teada, samas, mis võiks olla muu seletus loole, kus kaks sarnast enesetappu on juhtunud inimestega, kes kumbki pole enesetapja-tüüpi…

Oleme kirjastusena uhked, et leidsime Claire Mackintoshi ja ta maale tõime. Temalt oleme varem ilmutanud põnevikud “Ma lasen sul minna” (ema näeb pealt oma lapse auto alla jäämist, aga see on vaid algus…) ja “Ma näen sind” (luupainaja träkkimise-jälgimise ajastust). Parimas vormis eriline briti autor, kes meie meelest väärib oma tiitlit – 21. sajandi Agatha Christie!

Edasi. “Minu Muhumaa”. Kirjanik Katrin Pautsi, meie Eesti oma 21. sajandi Agatha Christie põnevikke soovitame ka (minu lemmik temalt on “Politseiniku tütar”), ja lubame, et tema elulooline Muhumaa-raamat mõjub oma õhustikult samuti üsna kriminaalselt. See on raamat, mida minu meelest võiks iga eestlane lugeda, sest see võtab kokku ühe eestlastele iseloomuliku joone – võõrahirmu.

Olen kirjutanud Katrini raamatust ka oma blogis, seda saab lugeda siit ja siit.

Ning kõige viimane ja kõige värskem soovitus: “Minu Viin”! Nii, nagu iga inimene ja iga autor on erinev, nii on ka iga “Minu”-sarja raamat erinev. See siin on helge ja mõnus lugemine. Vana hea Euroopa, keiserlikud roosiaiad, ballikleidid, tervitus-põsemuside-etiketid, aga seegi siin on 21. sajand, on põgenikekriisis Euroopa. Nii et igavaks see helge ja mõnus küll ei lähe, ka siin hiilivad sisse krimka-toonid…

Ja mida “Minu Viini” autor Triinu Viilukas raamatu kirjutamise kohta arvab ja mäletab, seda saab teada siit.

Head suve ja head lugemist!