Hingeharidus loomalugude kaudu

Tekst: Epp Petrone, „Loomalugude“ sarja üks autor ja toimetaja
Ilmus Postimehe lisas Raamat.

Ma jäin selle loo ärasaatmisega peaaegu liiga hilja peale, sest meie peres oli lein. Kass murdis hiire maha.
Jah, nii see oli… Lapsepisarad ja segaduses loomad mu ümber, mina ise matuseid korraldamas ja endalt küsimas: miks ma ometi olin nii rumal, et soostusin võtma kassidega koju hamstrid ja arvasin, et puur tõmbab piiri? Tõsi, mu ema tegi ka nii, ja läks õnneks. Kuidagi hoidsin oma peas lahus keldrihiired ja koduhamstrid ja sama tegid meie kassid.
Kuidas seletada lapsele elu ringkäiku? Loomadega koos elu kogemine teeb selle mõnes mõttes lihtsamaks. Tänapäeva lapsed kasvavad game over, start new game-ajastul, kus digimängu-kogemustes puudub südamevalu. Lemmiklooma pidamine ja lemmikloomalugude lugemine avardab nende südamepiire.
Aga kõik ei ole siiski niisama lihtne. Needsamad närilised ja kaslased on väga hea näide sellest, mismoodi on meie elus segamini erinevad arusaamad. Me oleme ikka veel talupoegliku mõtlemisega, meie hulgas on piisavalt neid, kes võtavad koju kassi selleks, et hiirtest-rottidest lahti saada. Ja samas oleme linnastunud: lemmikloomapidajad, kes on valmis endale liivahiired, hamstrid ja rotid koju ostma.
Kuidas seda kõike ikkagi seletada, iseendale ja oma kasvavale põlvkonnale?
Või kuidas teha lapsele selgeks, et kui ta sööb kanasuppi, siis on see kana elanud ja surnud?
Kui ma kirjutasin oma raamatut „Hiir püksis“, siis oli mul peas kaks n-ö ideaallugejat. Üks mu toona kaheksa-aastane tütar. Teiseks mina ise. Meid kahte ma õpetasin ja harisin, ja just nii laiana tunnetasin raamatu sihtrühma.
Peale minu on lastele ja täiskasvanutele mõeldud loomalugude sarjas oma mälestusi kirja pannud Kerttu Soans („Inimene puudlinahas“), Loone Ots („Kasvuhoonekoerad“) ja Kaja Sepp („Kassiiseloom“). Me tutvustame noortele ja tuletame vanematele lugejatele oma isiklike loomamälestuste kaudu meelde lähiajalugu. Mis on linaleoauk? Mis olid karjalaudad? Mis kell algas kolhoosilüpsja tööpäev? Sellised faktid on peidetud looma- (ja inim)portreede sisse.
Aga tunnen, et me pole lugejatele kirjutanud ainult lähiajaloost, vaid andnud neile ka hingeharidust. Jagatud rõõm, jagatud mure… Mis tunne on elada, teades, et igal aastal õitseva nelgipuhma all magab igavest und sinu esimene lemmikloom? Mis tunne on kõndida mööda küünejälgedest ja teada, et vana aida küünistas ära paanikas koer, keda lapsed ei tahtnud äikese ajaks sisse lasta? Et sealsamas aida kõrval nõgeste taga jättis oma elu koerakarja eest jooksev kass? Ning et vanaema pidi ühel hetkel oma esimese lehma vorstivabrikusse saatma…?
Selline oli elu.
Elu, armastus ja surm on alati seotud, igasuguse loomaga kaasneb vastutus, ja igasuguse armastusega kaasneb valu.
Mis meie pere loosse puutub, siis hamstrid ja kassid jätkavad kooselu sama katuse all, aga kindlalt erinevates ruumides. Me ei anna oma head hiirepüüdjat kassi ära, kuigi mõtisklesime küll, kas on vaja „lemmikloomi harvendada“ ja kass mujale hiirepõllule end teostama saata. Otsustasime, et ei.
Praegu ongi aga kahjuks lemmikloomade harvendamise hooaeg. Iga aasta sügisel jäävad suvilakasside hordid kodutuks. „Küll kass hakkama saab,“ ütlevad täiskasvanud oma lastele (ja iseendale). Kas saavad? Kuidas saavad? Kõigis meie sarja raamatutes on sees loomakaitsjate ja varjupaikade teema, eriti valusalt kirjutab hulkuvatest ja väärkasutatud loomadest Loone Ots oma „Kasvuhoonekoertes“.
Ma loodan, et meie loomalugude sari rahuldab seda nõudmist, mis meie ümber on. See on nõue vähendada võõrandumist inimese ja looduse vahel, suurendada vastutust inimese sees, kasvatada empaatiat ja anda hingeharidust. Kõike seda saab lugude jutustamise kaudu.
Sari ootab ka uusi kirjutajaid!