Üks välja jäänud jutt ja veel üks retsept: pho ga supp

Küsisin äsja ilmunud “Minu Vietnami” autorilt Kristinalt, kas mõni raamatust välja jäänud lõik sobiks siia, blogisse. Ta leidis seepeale kirjatüki, mis vägagi isuäratavalt mõjub.

Niisiis, välja jäänud katkend:

“Siin on nii vähe süüa!” toriseb nooruke vietnamlanna minu vastas üle laua.

Vaatan enda ja tema nina all taldrikutel kuhjuvaid pelmeene ja kaussides auravat boršisuppi. Serveerimislaudadel meie ümber on veel mõned road, mis ootavad maitsmist. No on ikka nõudlik tüüp, mõtlen endamisi. Meie kostitajad Sveta ja Kostja on rahvusvahelise naistepäeva tähistamiseks kogu oma pelmeenide, musta leiva ja hapukoore varu külaliste jaoks välja toonud. Rootsi laua stiilis vene toitude söömaajale tuli lunastada ligi 3-eurone sissepääsupilet, mis siinseid hindasid arvestades on kopsakas summa, kuid ma ei ole teab mis ajast musta leiba söönud ja hapukoortki vaid harvadel kordadel endale lubanud, sest väikese jogurtitopsi suuruse Austraalias toodetud ja peaaegu igavesti säiliva koorekoguse eest tuleb poes peaaegu seesama 3 eurot välja käia. Kui Kostja mulle nädala eest oma vastavatavasse vene restorani naistepäevapeo kutse edastas – “Kristiin’, prihodi k nam v restoran, mõ tebja boršem i blinam ugostim,” – hakkasid mu maitsemeeled koheselt tööle ja ei andnud terve nädala rahu enne, kui ma 8. märtsil hapukoore ja musta leiva “laksu” kätte sain. Minu kõht on väga täis ja sööki on serveerimislaudadel kõvasti veel üle ka juurdetulevatele külalistele.

Kuid vietnamlanna ei ole rahul. Pool tundi tagasi liitus ta oma ameeriklasest abikaasaga meie ingliskeelse laudkonnaga (teistes laudades ümberringi räägiti eranditult vene keelt), olles eelnevalt oma taldrikud head ja paremat sööki täis kuhjanud. Ta ei söö oma taldrikut tühjaks, vaid mekib ühte ja teist rooga ning suundub siis uue puhta taldrikuga teisele toidukogumise ringile. Pärast “teise ringi” toitude maitsmist ta selle arvamusega välja tulebki – siin restoranis pakutakse liiga vähe süüa!

“Aga sa pole ju enda taldrikudki tühjaks söönud!” tahaksin protestida! Minu arust on vietnamlanna väga ebaviisakas. Viisakas inimene sööb ju ometigi ära kõik, mis ta on taldrikule ladunud.

Aga vietnamlanna käitubki viisakalt, sest kohalikus kultuuris on kombeks taldrikut tühjaks mitte süüa ja lahkuda lauast siis, kui sööki on veel omajagu järel. Tühjakssöödud taldrik tähendab, et külalisel jäi kõht tühjaks ja seda häbi ei saa ükski võõrustaja endale lubada. Kuigi venelastest pererahvas on minu arvates sööki valmistanud rohkemgi kui vaja, ei vasta kogused ja toiduvaliku arvukus ometigi kohaliku kultuuri nõuetele pidulikust söömaajast.

Kõiki pidulikke sündmusi nagu pulmad, matused, esivanemate surma-aastapäevad, aga ka äritehingud, tähistatakse Vietnamis väga ja väga rohke söögiga. Söök on tihti pidustuste keskmes – näiteks leitakse Vietnamis, et pererahvas, kes oma matuselistele vähe süüa pakub, ei austa lahkunut.

Söögi rollist Vietnami kultuuris saab ilmekalt aimu Duong Thu Huong’i raamatust “Pimedate paradiis” – peategelane nooruke tütarlaps on sunnitud linnast maale vanaema juurde sõitma, sest perekond nõuab tema abi vanaisa surma-aastapäeva ettevalmistuste tegemisel. Lisaks tüdrukule on vanaema külast palganud kümmekond naist, noort ja vana, endale appi ning keedab ja marineerib mitu ööd ja päeva järjest, magamata, et mitte kellelgi külas ei oleks põhjust süüdistada teda selles, et ta oma mehe hinge on hooletusse jätnud.

Vietnamlaste restoranikülastused meenutavad mulle keskaegsetelt maalidelt nähtud õukondlike söömaaegu, kus lauad on lookas nii toitudest kui ka toidujääkidest, seltskond on meeleolukas ja laua all jooksevad ringi lapsed ja koerad. Romantilised õhtusöögid küünlavalgel sulni muusikaga ja peenutsevate lauakommetega on vietnamlastele võõrad. Restoranides ei korraldata kohtinguid, seal tehakse meeste seltskonna äritehinguid või siis saadakse kokku peredega.

Sageli kestavad söömajad restoranides tunde ja kogu tegevust saadab lärmakas jutt ja naer. Sööma peab nii palju, kuni on tunda, et söök hakkab sõna otseses mõttes kurgust tagasi välja tulema. Vietnamis ei tunta mitmekäigulisi söömaaegu, vaid kogu söök tuuakse korraga lauale, reeglina ühiskaussides ja mitte igaühele eraldi portsjonina. Kui seltskond laua tagant tõuseb, peavad kausid ja liud olema ikka veel sööki täis, sest ainult sel moel võib kindel olla, et söödi tõesti kõht täis ja rohkem lihtsalt ei mahu.

Vaatamata sellele, et vietnamlased armastavad süüa ja söömine on osa pea kõikidest tähtsamatest seltskondlikest tegevustest, on nad kõik kõhnakesed nagu Milano moelavadel puusi hõõrutavad modellid. Kuidas siis ometigi?

Aga sellepärast, et nad söövad toitu, mis on valmistatud värskest toorainest, mis sisaldab palju juurvilju ja maitserohelist, vähe liha ja üldsegi mitte piima- ja nisutooteid. Liha kasutatakse roogades väikestes kogustes ja õhukesteks viiludeks lõigatuna. Taldrikutäiest šnitslist, mille näiteks keskmine ameeriklane sööks ära ühe söögikorraga, jaguks tõenäoliselt Vietnami suurele perele nädalaks ajaks. Vietnami köök on oma värskete koostisosade ja rohke rohelise tõttu vaieldamatult Aasia “kerge köök”. Palju erinevat maitserohelist, peened supid ja hästi maitsestatud grillitoidud, mida serveeritakse riisi või nuudlitega, on Vietnami köögi põhitoiduained. Rannikualadel tarbitakse ka palju mereande, millele on turistid eriti maiad. Tutvustan eestlastele siinkohal siiski vaid ühte rooga – Hanoi piirkonnast pärinevat liha-riisinuudli suppi, mis on oma maitseomadustelt imeliselt kerge ja samas täidab kõhu mõnusa sooja tundega.

Pho Ga

See supp on vaieldamatult Vietnami kaubamärk, mida serveeritakse ka kõikides Vietnami restoranides üle maailma. Traditsiooniliselt keedetakse pho suppi loomalihaga, kuid vietnamlased ja maad külastavad turistid on omaks võtnud ka kergema versiooni kanaga. Vietnamlased armastavad pho suppi süüa hommikusöögiks, et saaks sooja puljongiga oma seedimise üles äratada ja pikaks tööpäevaks kõhu korralikult täis. Pho supp on pärit just Hanoi piirkonnast, kus talvistel rõsketel, hallidel ja külmadel hommikutel on see asendamatult mõnus õdusa tunde tekitaja. Üldse on Aasias kombeks päeva esimeseks söögikorraks tarbida sooja toitu nagu näiteks aurutatud riisi või kerget suppi.

Umbes viiele inimesele portsu valmistamiseks läheb vaja:

300 g lamedaid riisinuudleid või Eesti oludes ka vermišelli

200 g mungoa idandeid

1 õhukeseks viiludeks lõigatud sibul

punt hakitud koriandrit

punt värsket basiiliku või piparmündi lehti

1 sektoriteks lõigatud laim

Puljongi valmistamiseks läheb vaja:

250 dl 2,5 liitrit kanapuljongit

500 g kana

1 kaneelipulk

4 rohelist sibulavart, hakitud

2,5 cm riivitud ingverijuurt

2 tl suhkrut

1 tl soola

2 tl kalakastet

Valmista supp nõnda:

Kõigepealt keeda valmis puljong. Selleks lase kanapuljong, kana, kaneel, rohelise sibula varred, ingver, suhkur ja sool suurel tulel keema suuremat mõõtu potis. Seejärel vähenda temperatuuri ja lase puljongil podiseda ligikaudu 45 minutit samal ajal pinnale tõusvat vahtu ja rasva aegajalt pealt ära koorides. Sega sisse kalakaste ja tõsta pott kuumuselt maha. Tõsta kana välja ja aseta kõrvale jahtuma. Tõsta vahukulbiga puljongist koostisosad välja ja jäta puljong väga madalale tulele sooja.

Seejärel keeda nuudlid pehmeks järgides pakendil antud soovitusi ning loputa keetmise järel külma veega. Kui kana on piisavalt jahtunud, eralda kontide küljest liha ja haki suupärasteks tükkideks.

Nüüd on supp serveerimiseks valmis! Serveeri nõnda:

Aseta supikaussi paras ports nuudleid, aseta neile peale mungad, kanaliha viilud ja hakitud sibul. Vala peale sobiv kogus puljongit, maitsesta pipraga ning kaunista pundi koriandri ja soovi korral ka basiiliku või piparmündi lehtedega. Kõige lõpuks lisa supile ka laimiviil, mille mahla saab sööja ise oma maitse järgi lisada.