Üks pealkirjata lugu „Minu Kolumbia“ teemadel
Autor: Ave Ungro, “Minu Kolumbia”
Esitlesin aprilli lõpus „Minu…“-sarja raames oma raamatut „Minu Kolumbia“. See raamat sündis iseenesest, oli nagu känkar hinges, mis otsis väljapääsu. Seetõttu polnud kirjutamine põrmugi raske, pigem vabastav ja peaaegu ainus tegevus päevas, kui end täiesti „omas elemendis“ tundsin. Tagantjärele olen mõelnud, et raamatu kirjutamiseks, see tähendab, et üleüldse seda ette võtta (teadmata kas lõpptulemus endalegi meeldima hakkab), ongi vaja suurt sisemist tungi, kübeke edevust ja head toimetajat. Mul olid need olemas. Kui saatsin käsikirja veel enne väljaandmist lähematele sõpradele lugemiseks, sain positiivse tagasiside. See andis julgust. Mõtlesin: „Jumal tänatud, neile meeldib, ise olen rahul, võib käsikirja käiku lasta, edasi juhtugu mis iganes.“
Juhtuski. Nagu Epp tabavalt oma eelmises sissekandes märgib, mingil hetkel läheb su enda raamat sinu juurest ära, rändab teiste kodudesse ja siis vaatad sa kogu protsessi pealt, vaatad, mis juhtuma hakkab, kuulad reaktsioone, mis on on nii mõnigi kord emotsionaalsed, ja suudad ainult mõelda, et appi, kas see on tõesti minu raamat, millest nad räägivad?
„Minu Kolumbiale“ tekkis veel enne poodidesse jõudmist kiiresti ümber kindel ringkond raamatust huvitatuid. Nii ette-skeptikuid kui ette-kiitjaid. See turm vaibus, kui raamat lõpuks välja tuli. Üks sõber pakkus, et sõnavõtjate vaikus tulenes osaliselt sellest, et olin kirjutanud südamest ja armastusega, kuigi paljudest sellistest asjadest, millest ju tavaliselt ei räägita. Meis kõigis on olemas tükk seda päris korralikku koledust, mida vabalt näidates võiksime kaotada kõik, kes meid armastavad. Ja parem ongi seda enamalt jaolt varjata ja lasta välja vaid see osa, mis meid vähemalt inimliku hoiab. Kirjutada ebamugavalt ausatest asjadest võtmes, mis ei tunduks labane või ülepakutud, on vastutusrikas ülesanne. Et see ka humoorikas tunduks, veel raskem. Ja selle kõige keskel iseendaks jääda (ma päris kindel muidugi pole, mis see iseendaks jäämine siis õieti nüüd ongi), veel see kõige raskem. Asjadest avalikult rääkimine on kaheteraline mõõk, mille käigus võib saada palju kaasamõtlejaid, aga samuti suure hulga agressiivset sildistamist ja oma identiteedi kindlassse vormi valamist.
Umbes kaks nädalat pärast raamatu ilmumist läksid päevad huvitavaks. Pärast seda olen igal hommikul arvutit ja e-postkasti hingevärinal lahti teinud, et mis siis täna sinna sisse on potsatanud… Üks noormees otsustas „Minu Kolumbia“ läbi lugemise järel ise Kolumbiasse kohale minna. Ta mängis kõik oma puhkuseplaanid ümber ja on peagi teel. Üks neiu jagas pärast raamatu läbi lugemist minuga enda Kolumbia-kogemust, ja see lugu, mis oli kohati päris õudne ja õõvastav, kummitab mind aeg-ajalt ka unenägudes. Üks keskkooli abiturient otsustas „Minu Kolumbia“ põhjal referaadi kirjutada, väga sisuka pealekauba. Raamatu peale kuri blogikirjutaja otsustas lõpuks teema ja teosega leppida. Kadri Kõusaare arvates oli raamatus liiga vähe kokat ja seksuaalkultuuri. Üks lähedane sugulane viskas jällegi raamatu käest juba pärast esimesi peatükke, sest see oli tema jaoks liiga frivoolne ja avameelne. Üks sõber arvas, et see on imeline, et olen endast nii avameelselt kirjutanud ja et parim osa raamatust on inimesed, keda kirjeldan. Samal ajal üks teine sõber leidis, et inimeste kirjeldusi on liiga palju. Siis loen ühest arvustusest, et raamat on ülimalt kirglik, ehkki üks kommentaator peab seda veidi vaoshoituks. Jne jne jne. Vähemalt tundub olevat kindel see, et raamat ei jäta üldjuhul inimesi ükskõikseks, ja see on ka juba suur asi. Ja jumal tänatud, tagasiside on siiski enamasti pigem positiivne.
Ja mis on siis õigupoolest muutunud? Kokkuvõttes justkui kõik ja mitte midagi. Elu läheb edasi samu radu pidi nagu alati. Aga miski pole enam endine. Sest teadmine, et mingis mõttes olen jaganud üht olulist kogemust nii paljudega, on teinud mind rikkamaks ja vaesemaks, emotsionaalsemaks ja tuimemaks. Sest ühest küljest on ju hirmutav mõelda, et äkki võib-olla just praegu loeb keegi näiteks raamatu 150ndat lehekülge hindava pilguga, ehk isegi kulmud kipras, aga võib-olla hoopis laginal naerdes, või et võib-olla just praegu keegi kuskil sai minu raamatu saatel tugeva elamuse ja otsustas samuti kunagi Kolumbiasse minna. Nietzsche ütles kunagi, et raamatute ülim mõte on lohutada. Ehk saab keegi „Minu Kolumbiast“ lohutust…Ent pöörane oleks sellele liiga palju mõelda, mistõttu kasvab järjest paksem nahk ja enam ei otsigi internetiavarustest tagasisidet, vestlused raamatu põhjal lähevad aina lühemaks.Täisverelise Kaalude tähemärgi esindajana proovin ka sellest kogemusest võtta pärisosaks nii halva kui hea ja üritan seda balansseerida kõige kurja ja kenaga, mis veel tulevikus ootamas.
Ja vaikselt, esialgu kasvõi sahtlipõhja, kirjutan ikka edasi.