Soome (peatükk soome keelde tõlgitavast “Sillamäe passioonist”)

Tekst: Andrei Hvostov, “Sillamäe passiooni” autor

Meil on kõikidele teatada väga hea uudis: Andrei Hvostovi “Sillamäe passioon” tõlgitakse soome keelde! Selle tarbeks kirjutas Andrei uue, teemakohase peatüki “Soome”.

Soome

Kui sõna “Ameerika” tähendas keskmisele nõukogude inimesele unistustemaad, siis minu Ameerika oli Soome.

Praeguste mõõdupuudega on selles võrdluses midagi nagu valesti. Nüüd teab iga vähegi koolis õppida viitsinud eestlane, et meie põhjanaaber on suuruselt võrreldav mõne keskmise Ameerika osariigiga. Kusjuures karuperses asuva osariigiga kusagilt Kaljumäestiku ja Kanada vahelt. Tollal nii veel mõelda ei osatud. Kui tänased noored eestlased kipuvadki New Yorki või LA-sse, siis nemad räägivad oma plaanidest paganama asjalikult.

Meil oli teisiti. “Meil”, see tähendab nõukogude inimestel.

Sõjaväes kohtasin ühte aserit, miljonilinnast Bakuust pärit poissi, kelle silmadesse tuli eriline läige, kui ta rääkis Indiast. See läige oli selline valvsaks tegev. Ettevaatlikkusele manitsev. Oli välistatud, et me selle aseri kuuldes julgeksime irvitada Nõukogude kinodes laialt näidatud India melodraamade üle. Ja üldse, Indiast eksporditud teksad, hambapasta või žiletiterad olid tema meelest maailma parimad. Filmid aga, kõigi nende lõputult pikkade laulude ja tantsunumbritega, olid juba universumi ekstraklass.

Ma ei tea, millise intonatsiooniga ütles keskaegne palverändur sõna “Jeruusalemm”, aga ma julgen arvata, et ta hääldas seda sarnase imetluse ning meeleliigutuse seguga nagu minu aserist sõjaväekaaslane sõna “India”. Allah rääkis tolle aseri poisiga India filmide kaudu.

Samasugust hingevärinat aimus ühe Abhaasiast pärit selli hääles, kui ta juhtus mainima Kreekat. Hüva, ta ei olnud abhaas, ta oli etniline kreeklane, nagu neid Musta mere rannikulinnades kohata võib. Tema tundes esiisade maa vastu polnudki ehk poolreligioosseid tundepuhanguid.

Minu Soome-imetluses aga oli.

Ehkki mitte algusest peale. Üle võlli läks see asi alles kunagi puberteedi ajal.

Päris väikesena, nii viie-kuuesena, ei teadnud ma Soomest midagi. Sellega erineb minu lapsepõlv kardinaalselt nende inimeste omast, kes kasvasid üles Tallinnas või Harjumaal, ehk siis Soome telesignaali ulatuses. Minu lapsepõlvest puudus Soome televisiooniks nimetatav küllusesarv.

Puudusid sugulasedki Tallinnas või Harjumaal. (Sugulaste geograafilise jaotumisega oli mul üldse ebaõnne, ehkki see on osalt seletatav asjaoluga, et kogu n-ö pingutus tuli ära teha eestlastest koosneval emapoolsel suguvõsal – venelasest isa panus “õigetes” kohtades elavate sugulastega varustamisel oli täielik null.)

Seega polnud mul kellegi juures külas käies võimalik saada Soome televisiooni kaudu äratust ja valgustatust, seda hiljem nii palju kiidetud hapnikusõõmu, mis tuli vabast maailmast pilukil oleva õhuakna kaudu. Nimelt Soome hapnik olevat andnud võimsa baasi tulevasteks vägitegudeks. Eestis oli 2000ndate alguses palju arutatud küsimus, et miks on eestlased võrreldes lätlastega nii tublid. Seda sai osaliselt seletatud just sellega, et Tallinnas virvendas lahe tagant tulnud turumajanduslik-demokraatiline telepilt, millest Riias polnud haisugi tunda. Või teisisõnu: Soome televisioon olevat olnud nagu kaltsium, mis aitab kasvaval lapsel head hambad kasvatada. Sedasi saidki Eesti hundid paremad kihvad suhu kui Läti omad.

Me võime praegu uskuda ükskõik mida. Peaasi, et need teooriad on vaimukad.

Üks mu ameeriklasest sõber, kes on pikemat aega Eestis elanud, kirub väsimatult eestlaste liikluskultuuri. Õigemini selle puudulikkust. Tema analüütiline mõistus tahab alati jõuda nähtuste algpõhjuseni. Ta kahtlustab, et eesti rahvas oli harjunud Vene autodega, mil nõrk mootor ja kehv kiirendus. Nii kui saadi natuke paremate ja võimsamate autode rooli, läkski lahti hirmus ralliorgia. Usutav seletus. Mina lisaksin siia Soome televisiooni mõju. Ma mõtlen kõigile neile õhtusel ajal näidatud Ameerika filmidele. “Ritari Ässä” ja muud kummivilistamised. On keegi näinud mõnda Ameerika filmi, kus inimesed sõidaksid normaalsel kombel, liikluseeskirjasid ja kiiruspiiranguid järgides? Mul ei tule ühtegi näidet ette. No kui tegevus ei toimu just indiaanisõdade ajal, siis kui autosid veel polnud. Uuemaid aegu kujutavates filmides võetakse ikka kohalt rehvide suitsedes. Sõidetakse vastassuunavööndisse. Rammitakse fooriposte. Läbitakse poevitriine. Lennatakse üle kraavide, avanevate sildade, kanjonite.

Üheksakümnendate alguses, kui eesti jorsid said endale persse alla lääne autoks nimetatud sõiduriista, hakkasid nad nendega sõitma “Ameerika stiilis”. Nii, nagu nad olid õppinud Soome telekat vahtides.

Väidetavalt ei tee lätlased nii riskantseid möödasõite ja reavahetusi nagu eestlased. Nad on rikkumata. Neil ei olnud Soome televisiooni.

Ka mina olen rikkumata.

Sest Soome televisiooni mul ei olnud. Aga mul oli midagi peaaegu sama pöörast: soomekeelsed saated Eesti televisioonis. 1960ndate lõpus alustati sellist kummalist eksperimenti. Eeldatavasti pidanuks need saated pakkuma suurt huvi Helsingi ja Uusimaa elanikele.

See pidanuks olema Nõukogude Eesti “hapnikusõõm” kapitalismist vaevatud hõimuvelledele.

Mul pole õrna aimugi, kuidas soomlased selle kingituse vastu võtsid. Kas keegi seda vaatas? Mõni paadunud kommunist ehk? Või keegi niisugune, kes liigitas selle programmi huumorisaadete valdkonda?

Aga mulle see meeldis. Eriti laupäevahommikune lastesaade. Nii ekraanile ilmunud kiri teataski: lapsille. See kiri seltsis plika kujutisega. Kaks tugevat pipipikksukalikku patsi ja tedretähed, selline pilt oli saate signatuuriks. Soome keelest ei teadnud ma tollal tuhkagi. Tähtede kokkuveerimisega sain ma nii palju siiski hakkama, et sõna “laps” ei valmistanud mulle raskusi. Ja Ille oli ilmselgelt Pipi Pikksuka taoliste patsidega tüdruku nimi.

Mind see ei häirinud. Ma sain plikadega hästi läbi ja neile mõeldud saadete vaatamine ei tekitanud minus vähimatki tõrget.

Seda enam, et Ille saates näidati täitsa normaalseid multikaid. Tuttavaid asju, mida ma olin näinud juba varem, tõsi, eestikeelsetena.

Aga ma polnud sellest asjaolust teadlik. Mõisted “eesti keel” või “soome keel” puudusid minu mõistetemaailmast. Ille-nimelise tüdruku saates loeti multikatele mõistagi peale soomekeelset teksti. Aga mina arvasin, et see on veel üks eesti keel – kuidagi kummaline ja justkui käest libisev, nii kui püüad üksikutest sõnadest aru saada. Umbes nagu unenägudes tahad midagi kinni püüda, aga see ei anna end kätte, aina voolab sõrmede vahelt läbi.

Ma ei teadnud, et see oli soome keel.

Mida tähendab siinkohal “teadma”? Diktor ütles enne algust kindlasti midagi niisugust, et kallid televaatajad, algavad saated soome keeles. Ent mulle, viie-kuuesele lapsele, polnud keegi seletanud, mida see tähendab. Nii et selles mõttes see polnud minu jaoks soome keel.

Kas see on keeruline nagu Prantsuse semiootika kogu selle surimuriga tähistajatest ja tähistatavatest?

Tegelikult pole sellest raske aru saada. Näiteks minu vanaema rääkis samuti kummalist ja kohati arusaamatut keelt. Praegu ma tean, et ta rääkis Tartu murret. Tollal polnud mul sellest õimugi. Mul polnud eelkooliealise lapsena oidu küsida suurtelt inimestelt, miks vanaema niimoodi räägib. Eeskujud selliste küsimuste esitamiseks puudusid.

Oleks Punamütsikese muinasjutus kõlanud muude küsimuste hulgas ka selline, et vanaema, vanaema, miks sa räägid nii kummalises keeles? Ja siis vastus: see, lapseke, see on Dijoni murre, mahe nagu Dijoni sinep, ja kohe sa saad seda tunda, mis asi see on…

Punamütsikeses ega muudeski muinasjuttudes selliseid küsimusi ei esitatud, seal said kõik kõigist aru, muinasjutumaailm elas ikka veel Paabeli keeltesegaduse eelsel ajastul, ja nõnda ka mina.

Niisiis, kui vanaema võis rääkida omaenda keelt, siis võis seda teha ka telekatüdruk Ille.

Mitte et mul võõrkeele kontseptsioon oleks täiesti puudunud. Raadionuppe keerates kuulsin ma inglise, saksa, prantsuse keelt, millest polnud üldse võimalik aru saada. Need keeled olid võõrad.

Keel, mida kasutas Ille, ei olnud võõras. Seda kuuldes tuli veits pingutada, aga muidu oli see justkui arusaadav. Üksikutest sõnadest ei saanud aru, aga lausetest nagu sai küll. Ma ei kuulanud ainult kõrvadega, pigem kogu kehaga. Ille keeles öeldu tõusis justkui seljaaju kaudu pähe. Täiskasvanud inimesena on mul seda raske kirjeldada. See ei allugi mõistuslikule analüüsile. Leppigem tõdemusega, et lastel on teatud võimeid.

Soome olemasolu jõudis minu teadvuseni teisel moel. Ma ei oska öelda, millal, aga ma tean täpselt, kuidas. Pärast tormi mererannas uidates ja lainete toodud prahis tuhnides. Jah, täpselt nii – Sillamäe lasteni jõudis sõnum Soome olemasolust meres ulpiva olmeprügiga.

Pudeleid, mis jäid rannakividest hoolimata terveks, leidus päris palju, aga need polnud üldsegi need kõige huvitavamad. Nõukogude poodide riiuleil leidus samuti võõrapärase kuju ning etikettidega pudeleid.

Mõnikord võis rannast leida jalanõusid. Kahjuks mitte kunagi paarina, vaid ikka üksikuid kingi, ketse või saapaid.

Mida teravamaks muutus mul vanuse kasvades jalanõude hankimise mure, seda enam hullutasid mind unistused sellest, kuidas ma lähen mõnel tormijärgsel päeval randa uitama ja ennäe, seal lebavad kõige vingemad jalanõud, mida üldse kujutada võib. Tõenäoliselt polnud ma ainus niisugune fantasöör.

Kunagi ammu, 1980ndate keskel, sattusin lugema eesti kirjaniku Mati Kuntro juttu, mille põhisisuks oli meekollast värvi, paksu tallaga kingade leidmise lugu. See juhtus Saaremaa rannas. Puänt oli mu mäletamist mööda selles, et keegi mees leidis rannast igati korraliku peaaegu uue kinga, ent viskas selle eemale, sest mis sa üksiku käimaga ikka peale hakkad, ja siis kodu poole minnes avastas korraga samasuguse kinga, ehk siis äratõugatu puuduva paarilise naabrimehe sõnnikuhunniku otsast. Rannas ja kadakate vahel kodu poole minnes mõtles ta muidugi kõiksugu eksistentsiaalseid mõtteid, aga see oli vist niisama kirjanikupoolne jälgede segamine, et mitte saada süüdistatud madalas materialismis.

Kirjanik võis vaimu panna nii mis kohin, aga põhiline selles loos oli mu meelest ikkagi kirjeldus, kuidas keegi õnneseen leiab mererannast ekstraklassi kingapaari. Sellise, mida poest juba ei saa. See oli parem kui loteriivõit! Selle kõrval kahvatasid Jules Verne’i lood laevahuku üleelanutest, kes saladusliku saare randa uhutuna leiavad sealt vajalikke tööriistasid täis kastid. Eesti NSV randa uhutud Salamandri kingadel olnuks suurem väärtus kui tööriistakastidel.

Kahjuks oli kingade leidmine samasugune fantaasia nagu kapten Nemo kingitus Saladusliku Saare merehädalistele. Nõukogude Liidu elanikud tavaliselt ei saanud täiendada oma garderoobi turumajanduslikust küllusest meie viletsuserandadele uhutud asjadega.

Kuigi ühest sellisest juhtumist kirjutab vene kirjanik Vassili Aksjonov, oma romaanis “Novõi Sladostnõi Stil”. Nimetagem seda oodiks Rootsi bušlatile, see on vene sõna spetsiifilise sõjaväeriietuse tähistamiseks. Läänes nimetatakse selliseid militaarjakke frentšideks. Aksjonovi kangelane – sünnilt moskvalane – leidis väärt riideeseme Keila-Joa rannast. See oli liiva täis ja lösutas seal nagu merelõvi. Kivikõva ja klompis. Moskvalane urgitses liiva mängukühvliga kannatlikult ja peaaegu et terahaaval välja, pesi jaki puhtaks ning ennäe! saigi riideeseme, millega Moskva underground’i hulgas laiata. Arbatil polnud kellelgi teisel niisugust jakki! Eriti meeldisid talle suured taskud, sest sinna sai toppida hulganisti raamatuid. Pole vähimatki kahtlust, et Aksjonov kirjeldab tegelikkuses aset leidnud juhtumit. Kas enda või siis mõne sõbra elust.

Mina kingapaare ega jakke rannast ei leidnud.

Mina leppisin teistsuguste leidudega, vaimustudes sellest, mille peale tänapäeval ei tule ükski tervemõistuslik inimene.

Need olid piimapakid. Täiesti tavalised piimapakid, õigemini see, mis oli neist pärast pikka teekonda järele jäänud. Aga seda oli päris palju. Oli võimalik aru saada paki kujust ja ka selle struktuurist – veekindel kartong väljaspool ning kile seespool. Ka nende leidude kunagises otstarbes polnud kahtlust.

Naljakas, soomekeelset kirja “maito” ma ei mäleta, küll aga rootsikeelset “mjölk”-silti. Sinine kiri valgel pakendil. See oli üpris sarnane venekeelse sõnaga “moloko”.

Sellega kogu sarnasus piirduski. Nõukogude piimapakid olid täielik pask võrreldes sellega, mis meri randa uhtus. Meie piimapakid kujutasid endast pool liitrit mahutavaid neliktahukaid, mis olid nii kehvalt kokku liimitud, et kolmandik neist hakkas lekkima juba poes. Piimatoodete osakonnas oli nende pakkide konteineri all alati piimaloik. Pärast läksid kodu poole, piimatilkadest rida järel.

Huvitav, kas mõned nendest moloko-pakkidest võisid jõuda “kultuurivahetuse” korras Soome randa, või lahustusid need merevee toimel juba kusagil Tütarsaare juures?

Naljakas, kui vähesest piisab suletud ühiskonnas elavale inimesele selleks, et hakata uskuma sealpoolsuses asuvat paradiisi. Veidi olmeprügi mererannas, ja ongi asi tehtud. Polegi vaja olla Soome TV haardeulatuses, et imetleda filmipauside ajal ekraanilt voolavat reklaami.

Mind lõbustab praegu väide, et nõukogude asjapulkadel olnud keeruline leida seletust Soome TV reklaamides kajastunud kapitalistlikule kaubaküllusele, eriti toidupoodide omale. Nad olevat leiutanud seletuse, nagu näidataks kapitalistlikus televisioonis mitte päris singikäntsakaid ja juustukerasid, vaid papist ja plastist valmistatud mulaaže. No ikka selleks, et õõnestada nõukogude inimeste moraali.

See kõlab piisavalt idiootselt, et olla tõsi.

Kuidas nad oleks seletanud mereranda uhutud prügi? Mille kvaliteet – vabandust niisuguse paradoksaalse sõnapaari pärast nagu kvaliteetne prügi – oli katsutav ja kombatav?

Kujutate ette mõnda agitaatorit, kes püüab asja seletada kusagil Kotkas või Hankos asuva tehasega, mille ainsaks eesmärgiks on toota atraktiivse välimusega olmeprügi? Neidsamu piimapakke kasvõi, mida siis külvatakse Soome lahte, et lasta sel kanduda Nõukogude randadesse. Sealsed elanikud korjaks selle üles ning hakkaks nõukogude süsteemis kahtlema. Sihuke ideoloogiline diversioon.

“Raudse eesriide” ajal olevat asunud Lääne-Saksa linna Lübecki prügimägi sealsamas lähedal Saksa DV territooriumil. Kommunistid olla kerge vaevaga sel moel teeninud D-markasid. Ma ei kujuta seda äri ette, ei suuda seda juttu uskuda. Miks? Ideoloogilistel põhjustel. Nad pidid – nad, see tähendab kommunistliku režiimi asjapulgad – välistama oma kodanike juurdepääsu sellele prügile! Kui juba see vähene merevees ligunenud nipe-näpe, mis jõudis vabast maailmast Eesti randa, andis alust hakata nõukogude süsteemis kahtlema, siis millise maailmavaatelise maavärina võinuks tekitada kahjustamatult kohale jõudnud prügi?! Mitte päris tühjaks pigistatud hambapastatuubid näiteks. Me olnuks sellise kingituse üle väga õnnelikud.

Üks mu sõber leidis kord (kunagi 1970ndate lõpus) rannast väikese pehme nelinurkse pakikese. Luges kirjasid selle peal, püüdes mõistatada selle otstarvet. Kirjad ei allunud dešifreerimisele. Tegi leiu lahti. Pakist tuli välja väike niiske lapike, kergelt justkui alkoholi järele lõhnav. Sõber nuusutas seda, mudis nõutult näppude vahel. Mida paganat…? Ahaa! taipas siis korraga, see on ju desinfitseeriv rätik habemeajamise järel naha tupsutamiseks! Pani kalli leiu pakki tagasi, jooksis koju, otsis habemeajamisvahendid välja – midagi tal seal põskedel ja lõua otsas juba kasvas – ning, kaapinud näo üle, surus õndsusest värisedes mererannast leitud lapi vastu kirvendavat nahka. Hea et ta ei leidnud flakooni köögipliidi või vannitoa kahli puhastamise vahendiga. Kah justkui alkoholi järele lõhnava. Oleks seda endale ka veel näo peale lasknud…

Ja kustkohast me oleks pidanud teadma rasvaste ja muidu määrdunud näppude puhastamiseks mõeldud niisketest salvrätikutest?! Nõukogude inimene pühkis näpud puhtaks vastu püksiperset. Või vastu majaseina.

Lennart Meri hilisemad suurejoonelised ja laiahaardelised arutelud selle üle, et Läänemeri mitte ei lahuta, vaid ühendab rahvaid, langesid minu hinges igatahes viljakale pinnasele.

Soomest tuli meie randa tsivilisatsioon. Ja kõrgtehnoloogia.

Maismaapiirist poleks üle tulnud keda kuraditki.

Tegelikult oli Sillamäel soome ingredient täitsa olemas, kui vaid oskasid tähele panna ja kuulata. Sõja järel, kui Leningradi oblastit puhastati viimastest sinna jäänud ingerlastest, tulid nii mõnedki nendest meie kanti pakku.

Sillamäe raamatupoes töötas kaks pealtnäha eestlannast prouat. Ma puutusin nendega tihti kokku, sest minu päevakavas oli alati üks selline aeg, kui ma lidusin pooletunnise jalutuskäigu kaugusel asuvasse raamatupoodi, et tulla üheksal juhul kümnest sealt tagasi tühjade kätega. Mis ei takistanud mul järgmisel päeval uut uudistamist ette võtmast.

Nii et ma nägin neid peaaegu iga päev. Üks seisis kirjatarvete leti taga, teine müütas raamatuid. Nad olid, nagu juba ütlesin, vaid pealtnäha eestlannad. Omavahel rääkisid nad minu lapsepõlve sõbrantsi Ille keelt.

Muidugi olin ma raamatupoes käimise vanuses juba teadlik sellest, et Ille keel oli tegelikult soome keel.

Paraku oli see nüüd muutunud võõrkeeleks. Erinevalt eelkoolieast, kui see tundus olemuslikult hästi lähedane ja seletamatul moel arusaadav. (Olgu see näiteks, mis lükkab ümber aksioomi tarkuse suurenemisest vanuse kasvades – teatud mõttes me läheme tegelikult aina lollimaks.)

Mind oleks nagu paljaks varastatud! Teate küll seda tunnet, kui olete veendunud, et mingi asi kuulub teile, ja siis ühel päeval selgub korraga, et ega ikka kuulu küll, te olete valesti aru saanud.

Üheksa-aastaselt jõudis mulle korraga pärale, et minult oli röövitud soome keele oskus. Harali patsidega Ille oli suureks kasvades muutunud ninakaks, kui mitte lausa ülbeks…

Meie raamatupoe prouad olid ehtsad daamid. See torkas proletaarses linna vägagi silma. Sillamäel teisi seda liiki naisi ei esinenud. Nii muutusid need müüjannad minu silmis soome naise tüüpesindajaiks. Kui ma kunagi hiljem hakkasin kohtama ebadaamilikke soomlannasid, siis tundus see veider ja ebanormaalne.

Äkki olid nad karjalased?

Igatahes olid nad oma vaikse soomekeelse vestlusega minu jaoks salapärased ja mõistatuslikud olevused.

See muutis mu olemise seal poes kuidagi ebakindlaks. Jumal teab, mida nad seal omavahel arutasid… Mina hüplesin kõrgete riiulite ees, püüdes ära tabada, ega ometi polnud sinna kusagile kõrgemale midagi huvitavat sattunud, midagi sellist, mida ma polnud varasemate käikude ajal tähele pannud (tuhkagi – ikka seesma “Vanem Edda” ning Jüri Seliranna “Esivanemate kalmuküngastel”), ning kuulasin samal ajal selja tagant kostvat vaikset juttu. Need naised olid kõrvuti seistes raamatuid ning vihikuid juba pikki aastaid müünud, aga juttu neil jätkus ikkagi. Äkki nad arvustasid mind? Võisid ju, sest ma olin väga järjekindel raamatupoes käija. Natuke maniakaalne, võibolla lausa haiglaslik.

Ingeri soomlannadel oli oma salakeel. Nemad, kõige tillem vähemus, võisid meid, eestikeelseid vähemuslasi, vabalt arvustada meie endi kuuldes. Nii nagu polnud meil, eestikeelsetel, vaja end tagasi hoida venekeelsete arvustamisel. Vähemustel oli oma salakeel. Ainult Sillamäe venelased pidi rääkima kõigile arusaadavas keeles.

Nelja esimest Soome raamatut mäletan selgelt tänase päevani.

Esimeseks kokkupuuteks soome kirjandusega oli Aapeli “Üle linna Vinski”. Tõupuhas poistekas. See oli lugu õnnesärgis sündinud poisist, kes sai enda valdusse kotitäie pulbrit, mille manustamine ei teinud mitte ainult nähtamatuks, vaid lubas ka läbi seinte kõndida. Raamat andis neljandas klassis kõvasti arutlusainet. Mida me teeks ja kuhu läheks, kui meil endil oleks selline võime? Kahjuks ei mäleta ma meie soovide nimekirja. Kas tüdrukute duširuum võis juba olla huviobjektiks? Neljandas klassis… vaevalt. Millest me siis võisime unistada? Mida võisime soovida enne seda, kui naiste duširuum muutus unelmatekohaks? Kuidas ka ei pinguta, aga ei meenu. (See on nüüd teine näide sellest, kuidas me vanuse kasvades lollimaks läheme – ei suuda isegi enam öelda, mis oli elu mõte enne seksi avastamist.)

Järgmise Soome raamatuga olid lood veidi keerulisemad. Ema raamaturiiulis seisid reas valdavalt erialased teosed, puha geoloogia. Aga midagi oli sinna siiski ka ilukirjanduslikku sattunud. Nende väheste hulgas ka Martti Larni “Sellest ei räägita avalikult”. See raamat piinas mind tükk aega.

Siin peab kirjeldama raamatu kaanekujundust. Pealkiri on kahe revolvri vahel surutud (need on nagu teksti klammerdavad sulud), ja siis allpool haarab pilku karikatuur, mille keskmes on hiigelsuurte tissidega naine – pildi autor Heinz Valk oligi spetsialiseerunud selliste kumeruste kujutamisele, selles oli ta kõva käsi. Naisest vasakul paistab sõjaväelase mundri õlga kaunistav epolett. Paremal on dollarimärk, millel troonib kaabu. Kõik kokku jätab üpris põrutava mulje. Sellest ei räägita avalikult… Millest siis? Suurte tissidega naisest, revolvritest, dollarimärgist?…

Polnud vähimatki kahtlust, et raamatu sisuga tasub tutvuda. Kahjuks ei saanud ma loetust tuhkagi aru. Üks vähestest minu arunatukesele kättesaadavatest kohtadest kirjeldas röövimist – bandiidid ilmuvad juveeliärisse ja suunavad püstoli selle omanikele, ühele abielupaarile. Röövimise kirjeldus läheb huvitavaks sellest kohast, kus õnnetuid poeomanikke sunnitakse end alasti võtma. Mees tõrgub, aga naine teeb seda hea meelega. Lausa agaralt. Lahtiriietumise käigus tonksab tema ettevõlvuv rind peaaegu et röövli püstolitoru. Ja kui mees karjub peale röövlite lahkumist, et miks naine ei kutsu politseid, läheb see puusi hõljutades tänavale. Nii, nagu ta parasjagu on. Riieteta.

Vaat selle naise käitumine oli midagi niisugust, millest ma ei saanud hästi aru. Kuigi oleks hirmsat moodi tahtnud. Varavõitu sattus see raamat minu kätte. Aga huvide vektor hakkas juba kindlasse suunda näitama. Ilmselgelt olin ma Vinski-raamatust kõvasti edasi arenenud.

Kolmas soome autori raamat oli Veijo Meri “Manillaköis”. Selle ma laenutasin Vaivara raamatukogust, hoidja oli liberaalne naine, kes ei vaielnud vastu minu soovile laenutada kirjandust, mille kohta võinuks ta öelda, et varavõitu veel.

Üldiselt jagasin ma ära, et Meri kirjutas sõjavastase teose. See ei eeldanud kuigi suurt intellektuaalset võimekust. Jutt oli Teisest maailmasõjast, see oli soomlase kirjutatud. Aga Soome oli välismaa. Erinevalt näiteks Lätist, mis ei olnud välismaa, sest ta oli vennalik nõukogude vabariik ehk NSV. Nagu ka läti keel ei olnud mitte võõrkeel, vaid üks esindaja nõukogude rahvaste keeltest.

Kui sõjast kirjutav välismaa kirjanik tõlgitakse nõukogude rahvaste keelde, eesti omasse näiteks, siis järelikult kirjutab see kirjanik sõjast sedasi, nagu see on kombeks Nõukogude Liidus. Vastavuses kaanoniga. Aga kaanoni kohaselt tuli kujutada Punaarmee vastaseid ebarditena.

Ma teadsin, et soomlased olid Punaarmee vastased. Siit aimus konflikt kirjaniku sisemaailma ning tema loomingu vahel. Nii ma arvasin. Ei mõelnud ma tookord sellest kõigest niisuguses sõnastuses, aga selles oli midagi kummalist ja… noh, kas peaks ütlema, et reeturlikku? Kuidas siis nüüd üks soome kirjanik suudab omaenda sõduritest kirjutada nii, nagu näeb ette nõukogude kaanon?! Kuidas ta teeb neist fašistid, mõrtsukad, vägistajad, marodöörid ja argpüksid? Aga ta pidi ju tegema. Sest muidu poleks tema raamatut ka nõukogude rahva keelde tõlgitud.

Ent ometigi jäi Veijo Meri raamat mulle meelde hoopis teisel põhjusel. Seal päris alguses on üks väga arusaamatu lause. Vaat et hingerahu rööviv.

Jutt on peategelase – ühe sõduri – katsest astuda mingi naisega vahekorda. Peategelane kohtas teda kusagil Äänislinnas. Hakkas temaga sehkendama. Sealsamas sõdurite majutuskohas, nii et kaaslased kuulsid seda nihverdamist tahtmatult pealt. Naine polnud lähenemiskatsega justkui nõus. Veijo Meri paneb talle suhu järgmised sõnad: “Skrobeloi mis sa skrobeloi’d, aga är’ mo kus’auku skrobeloi!” (Vaatasin just nüüd tsitaadi igaks juhuks järele, ausalt öeldes ei tea ma selle “skrobeloi” tähendustki tänase päevani, aiman vaid öeldu kontekstist praegugi nii nagu tookord lapsepõlves.)

Sõdur on justkui häbistatud selle hüüatuse peale, ta jätab naise rahule. Aga tema kaaslased, kes seda nalja läbi seina pealt kuulasid, hakkavad teda hiljem pilkama. Et ta käitunud nagu totu või nii.

Ma olin tookord (üheteistkümne- või juba kaheteistkümneaastaselt) selle skrobeloi-lause lugemise järel sügavas hämmingus. Korraga ei teadnud ma enam, mida peaks naiste anatoomiast arvama. Mitte et ma oleks sellest enne midagi täpselt teadnud, aga ma vähemalt arvasin, et ma midagi tean. See lause Manillaköie jutustusest paiskas mind raskesti kättevõidetud teadmiste mäetipust põhjatusse sügavikku. Jätkusõda ja Talvesõda ja soome sõdurite teod jäid korraga tagaplaanile, see mind enam ei huvitanudki. Mis oli kogu see sõda ja tapmine teadmise kõrval, et naisega vahekorda astudes võib kogemata tema “kus’auku skrobeloi‘da”?!

Mismoodi? Kas need avad on siis segiaetavad, asetsevad nii lähestikku või? Ja kas naistel on see kuseava tõesti nii suur, et mees võib sinna kogemata sisse põrutada?

Püüdsin pähkli katki hammustada loogikat rakendades. Oletame, et naine puhus sõdurile hambasse, sest tahtis teda oma voodist välja saada. Ning sõdur jäigi uskuma, et ta seal pimedas kohmitsedes puusse pani. See tähendab mitte puusse, vaid sinnasamusesse… Ent kuidas võis täiskasvanud mees uskuma jääda asja, mis on võimatu? Liialt mitme lapse isa, kes on tõenäoliselt lugematuid öid naisterahva jalge vahel õiendanud?

Kui jäi uskuma, siis järelikult on teatud juhtudel sihuke apsakas võimalik… Ent siis tekib uus kiuslik küsimus: miks pidi sõdur oma kaaslaste pilkeid kuulma? Kas ta pidanuks naise hädaldamisest hoolimata edasi toimetama nagu üks õige mees muiste, ükskõik mida või kuhu ta oma riistaga sorkis?

Ma kobasin tundmatuses nagu hollandi maalikunstniku pildilt maha astunud pime. Teiste omavanuste ja omataoliste pimedate rivis.

Küsida polnud kelleltki. Täiskasvanud? Lootusetu. Nemad ei vaikinud mitte ainult sõjas juhtunust. Sama suur tabu oli sugudevaheline läbikäimine. Või “sugudevaheline sõda”, kui soovite.

Õnneks tuli abi järjekordsest raamatust, mis taas soome algupära.

Kultuslik teos “Avameelselt abielust” avas minu põlvkonnale silmad nii mõneski olulises küsimuses. (Autoreid oli raamatu kaanel kolm: Martti-nimeline liigitus vaieldamatult meessoo hulka, Mirja oli raudselt naine, aga kes oli Mauri, see jäi mõneti selgusetuks; nagu ka poistega arutatud põletav küsimus, kas raamatu kirjutanud teadlased pidid kõik isekeskis järele proovima – oletatavasti Martti ja Mirja tegid, aga see salapärane Mauri seisis kõrval ja pani kõik kirja.)

Pärast “Avameelselt abielu” läbitudeerimist sai selgeks, et Meri kirjeldatud arusaamatus soome sõduri ja Äänislinna naise vahel oli kas a) võimatu või siis b) nii harva esinev juhtum, et teadlased ei pidanud vajalikuks sellise ohu eest hoiatada.

Ent väike kahtlus siiski jäi. Võibolla käivad need värgid Äänisjärve ääres elavatel karjala naistel kuidagi teistmoodi?

Vaimselt jäi Soome raskesti kättesaadavaks. Mingis vanuses ma lootsin, et fyysiliselne teekond sinna on kergem. Loodusõpetuse tunnis (millal see meil oli, vist alates kolmandast klassist?) räägiti meile, et silmapiir on nelja kilomeetri kaugusel. Kaugemale ei näe, sest edasine jääb maakera kumeruse taha. Et näha kaugemale, tuleb ronida kõrgemale. Laeva masti. Puu otsa. Torni.

Sillamäel on pankrannik. Julgelt paarikümne meetri kõrgune. Kas see oli piisavalt kõrge koht, et näha teisele poole merd? Et näha Soomet?

Ma ronisin lisaks veel ka puu otsa, mis kasvas panga serval. Mida kõrgem vaatluskoht, seda kindlam tulemus.

Ilusa selge ilmaga midagi nagu terendas. Mida rohkem ma vesiseks kippuvaid silmi pingutasin, seda enam tundus, et tõepoolest, seal kusagil kaugel-kaugel, kaugemal kui mingid tühipaljad neli kilomeetrit, kohtuvad kaks sina, üks taeva ja teine mere oma, aga nende vahel on natuke tumedam triip.

Soome!

Ei mingit kahtlust. See ei saanud olla muud kui Soome.

Põhimõtteliselt pidi sinna olema võimalik jalgsi minna. Talvel, kui laht on jääs.

Ning talved olid siis veel korralikud, tegi kõva külma, ja kohe pikalt, nii et meri oli silmapiirini jääga kaetud. Silmapiirini, tähendab Soomeni.

Ühel õhtul võtsin ma kelgu nööripidi järele ja hakkasin kõndima.

Ma olin tark. Õhtupimeduse saabudes alustasin oma teekonda sellepärast, et siis ei näe keegi ühte väikest tumedat täppi keset ääretut valget avarust edasi roomamas.

Muudkui kõndisin ja kõndisin, vaadates taevas süttivaid tähti. Juba oli kaugele selja taha jäänud seniste merematkade äärmise piiri tähis. Selleks oli meie tänava laste avastatud ärakülmunud laine, tõeline looduse ime – jääst moodustunud koonus või tagurpidi kelluke, seest tillukese õõnsusega, kuhu sai end hädapärast sisse pressida, et kujutleda, kuidas oleks kükitada Gröönimaa elanike eskimote majas. Olin käinud koos sõpradega seda paar korda vaatamas ja arutamas, jõudes järeldusele, et mingi täiesti pöörane ja äkiline pakasesööst pidi olema tabanud seda kohta, kus laine lõi just kivi ümber laksu.

Ja nüüd oli see ärakülmunud laine ammu selja taha jäänud. Kõndisin kaua. Võibolla tunni. Läks aina pimedamaks ja külmemaks.

Sealt suunast, kuhu ma kõndisin, ei paistnud ühtegi tulukest. Kuigi võinuks juba… Soome kaldal pidi olema mõni torn või kõrgem korsten, elektrilambiga selle otsas.

Aga ei midagi.

Hinge puges kahtlus. Samm jäi lühemaks.

Kas ma olin kusagil midagi valesti arvestanud?

Pöörasin kurgus olevat klompi alla surudes tuldud teed tagasi. Alul vantsisin, siis aga juba kiirustasin tagasi Sillamäe poole. Tagasi sinna kohta, mida ma ei armastanud. Mida ma vihkasin.

Aga seal särasid tuled. Tol korral sain aru, kui keeruline on kõndida pimedusse, minna suunda, kust ei paista ühtegi tulukest.

Rohkem ma katseid üle jää minna ei teinud.

Hiljem olid vaid unenäod. Viieteistkümnendast kuni kahekümne viienda eluaastani nägin ma korduvalt järgmist und.

Ma seisan mererannas ning vaatan puudega kaetud saari. Need on erkrohelised, põhiliselt kaskedega kaetud saarekesed. Tundub, et see on terve saarestik. Kuigi ma seisan laugel mererannal, mitte kusagil kõrgel pankrannikul, näen ma ikkagi saarte taga saari ja nende taga veel saari. Näen seda kõike üheaegselt tavalise rannas seisva inimese silmaga, ent samas ka justkui linnulennult.

Esimene pikk kitsas rannaga paralleelselt olev saar on käeulatuses. Sada-paarsada meetrit läbi vee minna. See seal on Soome. Ma tean seda sedasorti kindlusega, mida esineb vaid unenägudes. Mina seisan aga Eestis. Saja kilomeetri laiune laht on kahanenud olematuks. Kuid see ei pane mind imestama.

Hoopis üks teine asjaolu tundub ülimalt kummaline ja ärevakstegevalt kahtlane. Kusagilt ei paista ühtegi piirivalvurit. Pööran pead vasakule, siis paremale. Ei kedagi. Pole ka triibulisi poste. Ega okastraati. Minu poole ei torma ühtegi kikkiskõrvalist teenistuskoera. Ja ometi ma tean, et minu ja nende saarte vahel peab olema piir. Ilmselt ongi, aga seda ei valvata. On see lõks?

Tõenäoliselt on piiri valveta jätmine üks väga kiirelt mööduv hetk. See saab peatselt mööda, kohe ilmub põõsastest välja piirivalvepatrull ja vahistab mu. Ning samal hetkel lenduvad ka saared silmapiiri taha. Lähevad nagu luigeparv. Mulle antud hetke tuleb kasutada, otsemaid. Jooksen vette. Suman saare poole. Keegi ei karju stoi!, keegi ei tulista. Mul lubatakse minna Soome saarestikku. See on heleroheline, kaetud kasesaludega. Gallen-Kallela mõju?

Ja siis ma jõuangi saarele, kuid niipea, kui ma olen jala sellele asetanud, jõuab minuni korraga teadmine, et ei, see saar ei ole veel Soome. Küll aga järgmine, mis asub kohe selle taga. Samuti käeulatuses. Ma suman selleni. Ning taas ebaõnn, ka selle pinnale astudes rabab mind pettumust valmistav teadmine, et seegi pole veel Soome. Hakka või nutma. Aga vaat edasi… Seal paistab järgmine saar, ja seal on juba kindlasti Soome. Kiirustan järgmisele saarele. Ning kõik kordub. Ja kordub. Ja kordub.

Ärgates olin ma rampväsinud. Nagu olekski läbi kogu öö, või tegelikult siis unenägude ajaarvamises terve päeva jooksul – saared olid päikesest üle kullatud – aina edasi sumanud.

Mida see pidi tähendama?

Kas mulle anti selle unenäoga teada, et ideaal lakkab kättesaamise hetkel olemast ideaal?

Soomesse jõudsin ma reaalselt esimest korda suhteliselt hiljuti. See oli juba päris aastatuhande lõpus. Läksin laevaga Tallinnast Helsingisse. Nagu kõik normaalsed inimesed. Reis sai teoks minu Berliini sõbra pealekäimisel. Täis jõime end juba laevas. Ja ka Soome saabus omasoodu. Mingid saared olid, aga teistsugused kui unenäos. Saarte, tegelikult karide taga oli suur linn. Konkreetne, kividest ehitatud linn. Väiksem kui Peterburi, omamoodi sarnane sellega, aga palju kõvem, sest see polnud ehitatud mitte sohu, vaid kindlale graniidile.

Kõik oli väga teistmoodi kui kunagises unenäos. Hästi asjalik. Ei mingit merevees ligunenud helesiniste kirjadega piimapaki laialivalguvust.

Ma ei arva, et ideaalset Soomet polegi olemas. Kindlasti on. See on kusagil tagapool, kusagil teisel pool Helsingit. Ehk keset järvistut? Või siis veel sealt edasi minna.

Kusagil on ta olemas. Kindlasti on.