Raamatu “Vestlused tulnukaga” saatesõnad autorilt, toimetajalt ja kirjastajalt

Tekst: raamatu autor Triin Lellep

Pärast esimese raamatu “Minu Pariis” kaante vahele saamist mõtlesin, et see jääb minu elus küll viimaseks raamatuks, sest ma olen ikkagi ju laulja, mitte kirjanik. Nii tundus mulle lausa aasta ja kauemgi, aga võta näpust. Ühel hetkel hakkas mind kummitama tunne, et ma pean midagi kirjutama. See tunne vaevas mind mitu kuud, aga ma ei suutnud kuidagi välja mõelda, mida täpsemalt kirjutada. Teadsin, et see peab olema raamat, aga millest? 
Selleks hetkeks olin juba abielus tulnukakanaldaja Linus Kordesega ja vestlused tulnukaga olid meie kodus igapäevased. Niisama teadmishimust uurisin inimkonna ajalugu läbi tulnukate silmade või siis küsisin abi mõnele murele. Koos veedetud kuude jooksul oli Linuse kanaldatud maavälisest olendist Rohaanist saanud minu parim sõber ja suurim nõuandja.
Kõik juhtub õigel ajal, nii õpetab Rohaan. 
Ühe kanalduse käigus ütlesin muuseas Rohaanile, et mul on tunne, et pean midagi kirjutama hakkama, sõrmed sügelevad, aga ma ei tea, millest kirjutada. Rohaan naeratas (see tähendab, et transiseisundis kanaldav Linus naeratas) ja küsis kelmikalt: “Raamatut minust, jah?” Ja mul helises peas kelluke! Aga muidugi, kellest siis veel! Pole midagi põnevamat kui kuulda Rohaani jutustusi ja seletusi, kuidas universum päriselt toimib! 
Nii algasidki meie igapäevased tunde kestvad vestlused, mida sai raamatu jaoks peetud sadu. Suurema vaevata valmisid vestlused elust Rohaani koduplaneedil. Kui me jõudsime aga meie oma planeedi ajaloo juurde, pidin ka ise hakkama kõvasti materjale läbi töötama. Sest kes ei tea, see ei oska ju küsida! Nii hakkasingi uurima vanu sumerite tahvleid, müüte Atlantise kohta, kirjatükke Vana-Egiptusest ja palju-palju muud. Ka Leonardo da Vinci, Einsteini ja Tesla lugu sai läbi uuritud ja NASA materjalidega tutvutud. Sain tasapisi targemaks ja oskasin Rohaanilt rohkem pärida. Iga vestlusega hargnes lahti uus põnev kiht.
Ja te ei kujuta ette, kui palju põnevat informatsiooni jäi veel trükist välja! Mingi hetk pidin valima hakkama ja otsustasin, et sellest raamatust saab nii-öelda sissejuhatav tekst, võibolla sarja, kus hiljem saab rohkem süüvida kõikidesse käsitletud teemadesse: vaimsus, eneseareng, inimkonna tõeline ajalugu ja elu teistel planeetidel. Hetkel proovisin kirjutada nii, et see raamat oleks loetav ja arusaadav ka neile, kellele selline info võib tulla täiesti uudsena. See meie raamatu mõte ongi: avada uusi perspektiive ja lammutada kaste, milles me oleme üles kasvanud ja mille sees me oleme harjunud elama. 
Suur tulnukapea kaanepildiks ja raamatu pealkiri tulid täiesti selgena mu vaimusilma ette enne, kui raamatut veel kirjutamagi olin hakanud. Tundsin, et pean oma nägemusele kindlaks jääma ja mitte kirjastuse ideedega kaasa minema. Oma jäärapäisuse teemal küsisin nõu isegi Rohaanilt. Tema seletas, et see on põhjusega: nimelt olla see kaanekujundus ja raamatu pealkiri mulle saadetud tulnukate poolt ja see sisaldab endas väga võimsat energiat ja sõnumit. Nii saigi kaas täpselt selline, nagu olin vaimusilmas näinud ja soovinud.
Olin seekord erakordselt palju kaasatud ka toimetamisprotsessi ja kirjavigade otsingus lugesin raamatu läbi vist küll kümneid kordi, aga ei tüdinenud kordagi. Kohati oli selle raamatu sündimise protsess keeruline ja töömahukas, ma ei salga, aga ma teadlikult suunasin pilgu positiivse tuleviku suunas. Praegu on kõik hästi, raamat on väljas ja see ongi põhiline.
Nagu Rohaan ütles, siis see raamat on, mis ta peab olema, nemad sealpool usaldavad seda, ja ka mina usaldan. Head lugemist!

***

Tekst: toimetaja Anna-Maria Penu



Tõeline tarkus peitub ebatavalistes kohtades. Kassi silmades, murtud südames, metsakohinas. Hulluses. Ehe teadmine kerkib esile tavapäratul viisil. Lapse mängus, unenäos, keelevääratuses. Vestluses tulnukaga.
Ma olen ratsionaalsust kummardava ajavaimu laps. Mul on läinud aastaid, et murda välja taltsutatud mõistuse kuldpuurist ja teha ruumi kõigele muule, mis meie imelist keha ja elu loob, koob, läbistab ja ümbritseb. Metsikusele, jumalikkusele, tundmatutele eluvormidele ja teistsugusele väljendusele nii ihus kui ka keeles. See pole kerge tee, kuid oh kui vabastav! 
Nii et kui raamatu “Vestlused tulnukaga” tekst minuni jõudis, siis võtsin selle toimetamistöö vastu uudishimu ja tänutundega. Ebatavaline koht tavapäratul viisil – temas on huvitekitamiseks kõik vajalik olemas! 
Ma ei teadnud autori Triinu meediatuntusest midagi. Elan juba 22 aastat Eestist eemal, kuid paremini selgitab seda asjaolu siiski pigem see, et ma ei tarbi juba aastaid peavoolumeediat. Selle raamatu puhul aga pole autor ega tema sildid ja tiitlid tähtsad. Palju tähtsam on see, mis tänu temale meieni jõuab. See on kanaldamine: võimalus lubada (veel) teadvustamata infol moonutamata kujul läbi tulla, jäädes ise tagaplaanile. See pole kerge, kuid oh kui värskendav!
Mu esimene vestlus Triinuga oli äratundmine. Tema on samuti esitanud endale sarnaseid küsimusi elu, hinge ja kosmose kohta. Tema ka mäletab, et me, inimesed, oleme palju suuremad ja väekamad, kui oleme siiani arvanud. Tema on ka teadlik teistmoodi info läbitooja, tema on ka haavatav valitsevate uskumussüsteemide ees ja sees. Tema ka. Tema ka. 
Me rääkisime kaua, ja see oli vaid esimene meie viimase poole aasta jooksul toimunud lugematutest mõttevahetustest. Kuulasin teda alati sügavalt, südamega. Austusega. Isegi siis, kui raamatu valmimisprotsessis hakkas meie teele kerkima üks tõrge teise järel. Me ei saanud aru, mis toimub (tehnilised probleemid näiteks), aga alustasime parandamist otsast peale. Ikka ja jälle. Triinu südikus on imetlusväärne. Ja paljudele kohati mõistetamatu. Ma tundsin temas ära oma algusaastate täiuslikkuse otsija. See aitas mul teda õrnalt toetada, ja austada seda püha looja tuld, mis temas terve selle protsessi nii enesekindlalt põles. 
Raamatu toimetamise juures on asju, mis on ilmselged, silmaga nähtavad. Kuid on ka niivõrd paljut, mida me pilguga ei näe ja mis vajab toimetaja südant, et autor saaks oma teel edasi astuda. Et ta ei vormiks oma loomingut väliste, teiste jaoks töötanud valemite järgi. Et ta kuulaks tõesti seda laulu, mis tema kaudu tahab maailma tulla. Ja et ta võtaks seda laulu tõsiselt. Hoolimata kriitikast, ilkumisest või kümnest arvamusest, mis teda sel haavataval hetkel ümbritsevad. Triinule on see selge, seepärast ta ka lubas mul teda sel viisil toetada, ja meie koostöö oli imeline.
Esialgu lugesin käsikirja kui võimalikku kaarti võõral maal orienteerumiseks. Sest mida muud Rohaan, Essassani planeet, tema elanikud ja nende eluviis meie jaoks hetkel veel on? Kuigi nüüd mõtlen, et tervet raamatut võib lugeda ka kui metafoori: vaimustava inimpsüühika ja protsesside kohta, mis meis aset leiavad. 
Ja iga uue peatüki juures tõdesin muiates: “Nii et siis Eesti publik on nüüd selle raamatu jaoks valmis.” Ja see teeb mulle siiralt rõõmu. Sest mulle tundub, et enamik meist on väsinud praktilise ratsionaalsuse piiratusest ja tehnoloogilise maailma viljatusest. See on liiga jäik, liiga karm, liiga külm. Metall ja plast. Meie aga januneme aina enam puhta vee allikate järele, mis niisutaksid meie kuivusest pragunenud keha ja hinge. Soojendaksid ärkvele meie sisemise ja välise eluvõrgustiku viljakuse ja lopsakuse kõige laiemas tähenduses. Must muld ja inimihu lõhn. 
Need allikad pole kuhugi kadunud. Lihtsalt me oleme ära unustanud, kus need asuvad. See raamat tuletab meile need paigad meelde.

***

Tekst: kirjastaja Epp Petrone

Kas te olete lugenud minu romaani “Linnutee koodid”?
Seal on üks tegelane, roosakaslilla suure pea ja hiiglaslike armastavate silmadega udukogu, kes hõljub peategelase voodi juures. Jah, “Linnutee koodid” on ilukirjandus, aga see kohtumine toimus minu elus ühel ööl tõesti, ammu aega tagasi. Tallinna lähistel, öise akna taustal, vaatega merele. Ja sinna see gaasiline kuju voolas, läbi aknaklaasi, mere ja taeva suunas, aina väiksemaks muutudes. Ma ei tea, oli see olend teiselt planeedilt või olin see äkki mina ise kusagilt kõrgemalt poolt end lohutamas. See oli verine ületöötamise aeg, magasin ööpäevas mõni tund. Aga kindlasti oli see päris, mida kogesin. Mitte unenägu. 
Ja mitte nii ammu aega tagasi oli mul kombeks oma rõdul selili olla, valgusreostust oli seal metsaveerel väga vähe ja mulle meeldis mediteerida, ehk siis lihtsalt tähti vahtida, kuni seljal külm hakkas. Kas teie olete tähti vaadanud? Olete midagi märganud? Ma ei oska tõesti öelda, kas kõik näevad selliseid asju… või on teatud kohtades või teatud silmadele neid taevatrikke rohkem? Ma nägin nii sageli kummaliselt kaarjalt liikuvaid trajektoore, ka selliseid, mis omavahel kokku said. Kord rääkisin ühe metsamehega sel teemal, ta muigas: “Nii on, muidugi.” Vaid nädal tagasi viskasin end pärast sauna selili ja jälle hakkasin taevas liikumist nägema. 
Tavaliselt ei räägi ma neist asjust, olen leppinud sellega, et kõike nagunii ei tea. Aga ma ei ole leppinud sellega, et võib naeruvääristada kõike seda, mis nn kastist väljapoole jääb. Üks mälukild veel – ülikooli esimesel kursusel sattusin ma suhtlema noorte itimeestega, kes olid ka esoteerikaga sina peal. “Kõik on koodid, kõik on hologramm,” ütles üks neist lause, millest ma alles tasapisi hakkasin aru saama. Õigemini ei hakanudki aru saama muust, kui et kõik on võimalik.  
Edasi, Triin Lellep. Naine, keda on liiga palju. Oma intensiivsuses on ta nähtus. Ma juhtisin mullu detsembris jõululaadal “Minu…” sarja vestlusringi, seal oli esindatud “Minu Pariis”, Triin Lellep. Tegelikult nägingi teda siis esimest korda silmast silma. Ta värises ja vabises, arvasin, et ta on palavikus. Kui esinema hakkasime, jäi vabin väiksemaks, aga midagi palavikulist oli temas ikka. “Ma tegelen praegu uue raamatuga, see on midagi üleloomulikku, seotud kanaldamisega…” Midagi sellist ta ütles ja pärast esinemist uurisin täpsemalt. Vastus oli segane, aga lummav: unenägude kaudu toimuvad rünnakud, sest keegi soovib saadud infot “segajate” abiga elimineerida… Mida? Ja Triinust 12 aastat noorem abikaasa (see päevapealt kihlumise lugu oli mulle radarile jäänud küll) tegeleb “info ületoomisega”, sest ta on välja valitud, ta on kontaktile vastanud. 
Aga jah, olla neid, kes soovivad, et seda raamatut ei tuleks.
Olgu öeldud, et mind ennast tabas ka justkui mingi kae… justkui oleks keegi mu eest selle teksti mingi aeg peitu pannud. Ma sain juba kevadel tooriku, aga ma ei saanud, jaksanud, soovinud seda korralikult lugeda… Kuigi ma olin meie kirjastusse selle teksti võtmise poolt just sellepärast, et ma siiralt tahtsin seda asja lugeda! Tekstiga juhtus pikaldase kirjastamisprotsessi ajal ka mitu äpardust, takerdumist. Aga Triin ei andnud kunagi alla. 
Ütlen ausalt, et lõpptulemus ei ole nii tugev, kui ma ideaalis sooviksin. Midagi on justkui puudu ja midagi on üle. Näiteks on mõttetu küsimus “Kuidas võita Nobeli auhinda?”… 
Mulle meeldivad need kohad, kus kõneldakse eneseusust ja maailmaloomest, mu lemmikkoht on see, kus kirjeldatakse aega, igal hetkel avanevat võimalust siseneda paralleelreaalsustesse.
Pean seda inspireerivaks.
Muide, just hiljuti sain teada midagi üllatavat. Mu lapsepõlve vermis väga tugevalt see, kuidas ma ära uppusin (seesama lugu on ka mu “Linnutee koodide” avalehekülgedel). Mäletan seda siiani nii eredalt. Aga hiljuti suhtlesin sel teemal isaga, ja ta ei mäleta seda lugu üldse. Kuidas ometi saab see võimalik olla? Kuis saab unustada seda, mismoodi su lapsele tehti kunstlikku hingamist, saadi ta elama… Isa polnud küll seal, ta oli tööl, aga ikkagi. Õhtuks pidi ta ju koju tulema. Emaga suhtlesin ma selle uppumise teemal, aga tema pole enam elus. Ja polegi mul kelleltki küsida. Kas on mu isal mälu kaduma hakanud (ei usu) või on ta tulnud mingist paralleelminevikust, kus ta vanim tütar ei kukkunud paadisillal vette. 
Ma ei usu ka seda, et olemas on üks tulevik. Selles suhtes pole mõtet küsida “Kas Eestisse tuleb sõda?”. Pigem on võimalik valida, millisesse tulevikuversiooni sa sisened. 
Ja mida uskuda? Me kogu aeg usume ja täidame midagi oma usuga, paljuski on see lihtsalt kast, kuhu me kasvanud oleme, ilma et isegi märkaksime. Kui palju me usume kristlust, kui palju astroloogiat, kui palju neid või noid teleuudiseid… 
Minu meelest ei ole peaküsimus see, “Kas sa usud, et see Rohaan on päriselt olemas?”, pigem on põhiküsimus selles, kas see raamat soodustab “oma reaalsuse loomise” julgust. Arvan, et kohati on tekst nurgeline, aga siiski saan vastuseks: jah. Võib võtta lugemiseks ilukirjanduse või huumoriprillid, kui vaja.