Maailm läbi inimese 
Narva kolledžis esitleti Ladõnskaja “Poliitpäevikut”
Artikkel ilmus Põhjarannikus 8. septembril.
Eelmisel nädalal toimus TÜ Narva kolledžis Viktoria Ladõnskaja verivärske raamatu “Poliitpäevik” esitlus, kus autoriga vestles kolledži enda uus juht Kristina Kallas. Vestlus oli nii eesti kui vene keeles nagu raamatki, mida nimetatakse “tirelraamatuks” − pöörad ta üle pea ja saad teda teises keeles lugeda.
TEET KORSTEN
Põhjaranniku küsimusele, miks kolledžijuht isiklikult võttis raamatut “Poliitpäevik” tutvustada, vastas Kristina Kallas, et Viktoria Ladõnskaja raamat “Poliitpäevik” on erakordne.
Siiras raamat
“Minu teada ei ole Eestis varem nii avalikult keegi kirja pannud oma mineku poliitikasse, oma mõtted, oma emotsioonid sellega seoses. Lisaks on Viktoria heas mõttes poliitik, kes ei vasta ühelegi levinud stereotüübile: ta on noor naine, ei ole parteis üles kasvanud, ta on venelane, kes astus IRLi ja mitte Keskerakonda. Ma arvan, et Narva publikul ja meie tudengitel on huvitav kohtuda ning kuulata sellise inimese mõtteid,” ütles Kallas.
Endisest ajakirjanikust riigikogu liige Ladõnskaja meenutas, kuidas kirjastaja Epp Petrone helistas talle kevadel, kui just oli algamas dramaatiline häälte ülelugemine (valimiskomisjon ei saanud sotti, kas hääli on rohkem Ladõnskajal või Sven Sesteril − toim.).
“Epp ütles, et äkki võiks sellest raamat olla. Vastasin, et vahva idee. Sest ma ju endale panin kirja, mis toimus minuga ja mis toimus mu ümber. Päevik oli minule loomulik vorm. See sobis ka kirjastajale − nii me otsustasimegi. Kuid tegelikult saan aru − ja alles praegu −, et päevik, st kirjutamine, avaldamine − ja seda nii eesti kui ka vene keeles −, oli väga mahukas töö!” rääkis Ladõnskaja.
Põhjarannik küsis ka autorilt, miks Narva esitlus. “Nii Epp Petrone kui ka mina arvasime, et oleks tore rääkida olulistel teemadel − mitte ainult raamatust, vaid ka sellest, millest raamat jutustab − Narvas ning kahes keeles. Kristina oli huvitav partner vestluseks. Nii sai see otsustatud ja ses ei tasu otsida poliitikat. Pigem oli oluline, kelle jaoks ja kellele mõeldes ma kirjutasin, kellega tahan rohkem suhelda,” ütles Ladõnskaja.
Eestivenelaste habras usaldus
Kolledžijuht ütles, et vestlusest koorus välja temale üllatav tõsiasi, kui raske oli Ladõnskajale eelmainit´ häälte lugemise saaga.
“Ja raske mitte seetõttu, et ta muretses enda koha pärast riigikogus, vaid ta kartis, et nüüd veetakse ninapidi tema valijaid. Ta oli võtnud vastutuse nende ees, lubanud olla sillaks riigi ja eestivenelaste vahel, näiteks, ja nüüd, selle saaga ajal, hakkasid eestivenelased jälle oma usku Eesti riiki ja poliitilisse süsteemi kõigutama. Viktoria tundis, kuidas olukorras, kus ta jääb välja, on raske eestivenelasi, kelle usk riiki niigi kõigub, veenda selles, et tegu pole kuritahtliku tembuga venelase riigikogust väljajätmiseks, vaid üksnes tehniline küsimusega. Esitluse ajal rääkis ta sellest väga emotsionaalselt, tema üleelamised olid väga teravad ja isegi nüüd, kuid hiljem, tõi see talle pisara silma,” ütles Kallas.
Kolledžijuht ennustab värskele poliitikule helget tulevikku: “Ta on väga hingega asja juures. Viktoria teeb kõike, mida ta ette võtab, stiilselt ja väga tugeva pühendumusega. Ta annab endast kõik, ka kõik oma emotsioonid, ja seda on raamatu lehekülgedelt väga hästi näha.”
Ladõnskajal on väga pikk “to do list” − mida ta tahab parlamendis olles korda saata. “Mõtlen, et vaat sul on vaid neli aastat. Proovi teha maksimum ja realiseerida neid asju, mille jaoks sa tulid, mille pärast inimesed on sind toetanud.”