Mõtteid ühelt neljapäeva õhtult

Tekst: Sanna Immanen, “Sillamäe passiooni” soomendaja

Helsingi Eesti Majas toimus neljapäeval, 11. aprillil Andrei Hvostovi “Sillamäe passiooni” soomekeelse tõlke esitlus (“Sillamäen kärsimysnäytelmä”, Kustannusosakeyhtiö Moreeni).

*

Saabun Majja peaaegu viimasel minutil. Viimase võimaliku rongiga, viimase etapi läbin taksoga. Mõtlen, et universumil on vast midagi, mida ta tahab mulle öelda, kui ma nüüd kohale ei jõua. Sellele ainsale üritusele, millel on lähiminevikus või -tulevikus mulle mingi isiklik tähendus.

Vaatan ringi, vaatan Tuglase seltsi kultuurisekretäri Tapio Mäkeläist, keda Petrone Printi Tiina Tammeorg tuleb hiljem nimetama üheks parimaist kirjandusõhtujuhtidest, keda ta üldse näinud on. Eeldan, et Tiina on näinud ikka paarist rohkem. Tapio hoolitseb galeriisaali möbleerimise eest, samas aitab külalistel ennast hästi tunda ja mingil imekombel võlub need ka tõrvateed jooma. Möödunud sügisel ta vahepeal uuris mu käest, kuidas tõlkimine edeneb, ja võttis mult vande, et ma teatan talle kohe, kui raamatu ilmumispäeva teada saan. Ta on nimetanud mind märkimisväärseks eesti kultuuri edendajaks. Ju ta on näinud, et mingit vaimset tuge on vaja. Mõtlen, et see Tapio peab sellest kõigest ikka päriselt huvitatud olema.

Eesti Maja kihiseb juba, kuigi publikule suunatud, avatud üritus algab kell kuus. Galerii on sisustatud paarikümne kuulaja jaoks, esikusse on varutud kaks nagi. Normaalne serveering, nagu öeldakse. Poole kuue paiku vajatakse saali rohkem toole ja esikusse nagisid. Raamatud saavad otsa, mingi paar-kolmkümmend inimest jääb ilma, aga raamatumüügi eest vastutav Kirsi võtab lahkelt tellimusi vastu. Toolid saavad otsa. Nii populaarseid esinejaid on selles Majas käinud vähe. Mõtlen, et me ei saa ju kunagi teada, mis on seekord korda läinud, mis sai õigesti tehtud.

Helsingin Sanomatis ilmus eelmisel päeval mahukas portreelugu Andrei Hvostovist, nõuka aja tunnistajast. Pilte on tehtud nii Sillamäel kui ka autori teksahunniku kõrval. Hesari otsustab, kes sa Soomes oled, aga ma ei lase ennast sellest antud hetkel üldse häirida. Mõtlen, et äri on alati riskidega. Ju see tekitab stressi – ja nüüd maandatakse seda üsna traditsiooniliselt. Sümpaatne kirjastajagi teeb seda. Can you blame him? Kahtlemata on Eesti kirjaniku debüüt Soomes riskantne.

Tapio Mäkeläinen kutsub Andrei ja minu saali ette istuma. Küsib autorilt raamatu struktuuri, isa, ema, vanaisa, kirjaniku ja ajakirjaniku rollide kohta, päris-Eesti ja Sillamäe suhtest… Minu käest uurib, missugune kirjanik on Andrei Hvostov ja miks peaks Soome lugeja teosega tutvuma ja mis kõike veel. Ei mäleta enam. Ütlen, et äkki see on nüüd selline raamat – nii nagu mulle tundub –, mis on väljaspool soomlaseks ja eestlaseks olemist. Lihtsalt üks raamat, mida tasub lugeda, rahvusest olenemata. Andrei räägib, et see on õpik, mis kirjeldab tema põlvkonda, aga samas ka tema isa taolisi nõukogude inimesi, kes tänaseks on kukkunud kusagile aegade ja süsteemide vahemaastikku, mingile hallile alale.

Saal on täis, seinade ääres seisab inimesi. Ka õhk saab otsa, küsimused aga mitte. Soomes vist küsitakse hoopis teistmoodi asju kui Eestis. Suletud linna suletus tõstetakse esile paar korda. Igale küsimusele võiks vastuseks anda soovituse lugeda “Sillamäe passiooni”, aga Andrei viitsib seletada ja seletada. Soome kirjastajalt päritakse, miks pole soomekeelses versioonis originaalraamatu fotosid. Seda mõtlen ka mina. Kuid otsustan mitte hakata piltide pärast pahandama, enne kui pole raamatut isegi peos hoidnud. Näen oma töö tulemust esimest korda ja vaid vilksamisi ega saa kaasa ühtegi tõlkija eksemplari. Saagu otsa kasvõi terve tiraaž, ma võin oodata.