Mõtteid “Minu Gruusia” autorilt, Dagmar Raudamilt

Tekst: Dagmar Raudam, “Minu Gruusia” autor

“Minu Gruusiat“ kirjutama asudes ei seadnud ma endale mingeid erilisi eesmärke. Kui, siis ainult selle, et raamatust ei kujuneks kuiva reisijuhti, viisakat kiitust või siis “meie oleme ikka nii tsiviliseeritud nendega seal võrreldes” snoobitsemist.

Esimese kogemusena üldse midagi kirjutada otsustasin proovi mõttes lasta tulla sellel, mis tulla tahab ja nii ta raamatusse läkski, peatükkide järjekord kaasa arvatud. Siis ühel hetkel ei tulnud enam midagi ja nii ta lõppeski.

Esimene kohtumine raamatuga oli tore. Möödusin Draamateatri vastas olevast Rahva Raamatu vitriinist, kergelt pabistades ja veidral moel piinlikust tundes, et kuidas ma lähen nüüd poodi riiulite vahele otsima, kus mu raamat on. Siis äkki oli ta vitriinis ilusasti Stingi raamatuga kõrvuti. Nii piinlik oli, et põrutasin mööda, siis tuli kergelt hüsteeriline itsitus peale, aga tagasi ka ei julgenud pöörata, et pisut seda esmakohtumist nautida. Milline tobedus, justkui keegi tänaval möödujatest peaks taipama, et ma omaenda raamatut piilumas käin.

Aga siin on nüüd see koht, kus ma raamatu alapealkirja asja ära õiendan. Nimelt “Minu…”-sarja formaat nõuab alapealkirja. Olin selle täiesti unsutanud ja kui asi nii kaugel oli, olin hoopis Itaaliasse minekul ja remonti tegemas ja ei mõelnud sellele üldse. Viimasel hetke läks hirmus kiireks ja saatsin sõpradele abipalve, et pakkuge midagi välja. Sest siinkohal, kus tuli n.-ö pastakast midagi välja imeda (nagu tagakaane tekstki), oli minu loovus otsas. Tuli palju igasugust kraami, mille hulgast mulle endale kohe meeldis Peetri ja Nele “Vai me!“. Kes on raamatut lugenud, teab, et selle hüüatusega väljendab grusiin oma imetlust või üllatust või ehmatust. Ja mis kõige toredam – kõlab ju justkui eesti keel! Ma lootsin, et ehk rikastame isegi eesti käibekeelt uue väljendiga? Aga kirjatuses läbi viidud küsitluse tulemusel selgus, et kui mõne jaoks on see lahe ja kutsub ostma, siis teiste jaoks täiesti arusaamatu ja lugejat peletav. Ja pealegi pole sarjas varem võõrkeelset pealkirja kasutatud. Peeter oli tegelikult nalja pärast veel pealkirju saatnud, nagu “Kuidas ma maohaavad sain” ja “Samueli ja tema perenaise seiklused lõunamaal“ jne. Sealhulgas ka “Elu nagu mägitee”, mida ei tohikski tegelikult irooniavabalt võtta. Turunduslikult tundus see kõige etem olevat ja kuna ma selhetkel ei suutnud täiesti teisel lainel olles (õigemini Türreeni mere sinistel lainetel) puhtast laiskusest ise midagi välja pakkuda, siis nüüd ma näengi seda suhteliselt siirupist pealkirja iga jumala kord, kui raamatu kätte võtan.

Kui muidu kujunes meie koostöö kirjastuse ja eriti sisutoimetaja Anneliga väga ladusalt ja innustavalt, siis siin jäin enamusele alla. Ja siinkohal kutsungi blogilugejaid üles hääletama. Kumb pealkiri oleks olnud tabavam ja sisuga rohkem kooskõlas? Ja kas arusaamatu hüüatus (kuid tuttava kõlaga) reisiraamatu kaanel kutsuks uurima, mida see tähendab või tekitaks vastseisu?

Kumb alapealkiri sobiks sinu meelest raamatule paremini?
(polls)

Tagantjärele tundub, et üht-teist oleks võinud raamatusse veel lisada. Maavärinatest (mis ma küll mõlemal korral – või oli neid kolm selle aja jooksul – kõik tuimalt maha magasin, kui teised ikka pisut voodites sõitsid ja mägedes maju murendas) või rohkem saatkonna tegemistest, mis paljudele lugejatele hirmasti huvi oleks pakkunud. Päris raamatuna ma polegi jõudnud üle lugeda aga natuke lapates olen tegelikult pisut pettunud. Tundub, et olen ennast kõvasti tagasi hoidnud. Või kiirustanud. Eks ma püüdsingi teatud teemade puhul olla võimalikult leebe ja endale kriitiku rolli mitte võtta (mis õigusega, eks ole?) ja ometigi olen nüüd kuulnud, et küll ikka panin ja kas ikka pidi nii karm olema. See on üllatav. Natuke olen kurb ka, sest väike plaan oleks raamat gruusia keelde tõlkida, aga ümber kirjutada selle tarbeks ka ei soovi. Ootan Maia, Regina ja Nata arvamuse ära.

Tore on aga see, et mõnigi inimene on pärast raaamatu lugemist ostnud pileti ja Gruusias juba äragi käinud. Siis on tõesti nii, nagu ütles Gruusia suursaadik härra Abashidze: “Sellised raamatud teevad saatkondade eest suure töö ära!”

Muidugi on hea meel eduka müügi üle. Kõigepealt toodi põhjendusteks, miks “Minu Gruusiat“ hästi osteti, et Dagmaril on palju sõpru (mis on tõsi), mõni nädal hiljem oli müügiedukuse põhjuseks Gruusia kui maa populaarsus eestlaste hulgas (mis on ka tõsi). Kui aga minuni jõudsid esimesed vastukajad neutraalsetelt lugejatelt, sain sismas kinnitust, et ju mul õnnestus kirjutada midagi, mida on mõnus lugeda.

Aga see, et mu sõpradele raamat korda läks, oli tegelikult mu kõige kõige suurem rõõm! Ja kui veel mõni, kelle loovust ma alati siiralt imetlenud olen, ei ole pidanud paljuks tunnustavaid sõnu lausuda, siis olen suisa õnnelik!