“Minu Ungari” eel- ja järelloost
Tekst: Reet Klettenberg, “Minu Ungari” autor
Kas ma armastan Ungarit? Jah. Kas ma tahtsin oma armastust jagada? Jah ja ei. Jah, sest jagada teistega midagi toredat on ülimalt inimlik soov. Ei, sest säärase sügavalt isikliku tunde jagamisega kaasneb alati oht, et auditoorium ei pruugi seda kiindumust ja vaimustust jagada. Tulemuseks võib olla haavumine. Haavuda ma ei taha. Kas ma tahtsin kirjutada raamatut? Ei tea. Olen rohkem lugeja kui kirjutaja.
Minu kirjutajatee alguses on väike blogi, millesse mind kaasati oma Ungari-elamustest kirjutama. Kord saabus ühele mu sissekandele kommentaarina Epu üleskutse temaga ühendust võtta. Ta tahtis minuga rääkida „Minu Ungarist“. Loomulikult tuli esmalt kirjutada proovipeatükk ja loomulikult ei saanud ma sellega sugugi hiilgavalt hakkama. Otse vastupidi. Mu tekst oli tulvil infot ja täiesti vaba igasugusest isiklikust taagast. Epp tegi sellesse oma parandused ja lisas kommentaarid ning saatis ka oma nägemuse kogu sarja struktuurist. Selles oli mitmeid punkte, millega harjusin üsna vaevaliselt, näiteks dialoogide kasutamine ja olevikuvorm. Ilmselt on lõpptulemuses ka tunda, et kahekõned ei voola loomulikult.
Mõne aja möödudes hakkasid mu ponnistused nähtavasti siiski vilja kandma, sest mulle määrati toimetaja, kes mind ohtralt ja alatasa hurjutas, mu tekste kõnekeelestas, väites, et need on liiga akadeemilised, ja lugematul arvul küsimusi esitas, millele ma jõudumööda vastata püüdsin. Samal ajal õpetasin ikka täiskoormusega ülikoolis ja õppisin ka ise täiskoormusega ilukirjanduse tõlkimist. Enam ei mäleta, mitu korda ma raamatu kirjutamise perioodil sülearvuti nurka visata tahtnuks. Neid kordi oli palju, aga ungari sõprade vankumatu toetuse najal sain neist ikka üle.
Kirjutamine ei kulgenud ka ühtlases rütmis, sest mul ei ole harjumust iga päev natuke nokitseda. Pigem suudan end kokku võtta lühema aja jooksul ja intensiivselt töötades. Nii ka raamatu puhul, mis tähendas kahenädalasi perioode, mil ma sõna otseses mõttes istusin ja kirjutasin hommikust hilisööni, vahepeal kohvipause tehes.
Arvan, et mul õnnestus raamatus säilitada soojus ja positiivsus, mis ongi minu Ungari. Aga pean ka möönma, et raamat fikseerib sellise pilgu, nagu see mul tol hetkel oli. Jätan endale õiguse muutuda ega samastu kindlasti kõige kirjapanduga kahekümne viie aasta pärast. Näiteks ei samastu ma juba praegu fotoga tagakaanel, aga lõpuks ei olnud mul enam energiat vaielda ja nii sai ülejäänud otsustajate tahtmine. Võib-olla ongi hea, see aitab mul ennast võõra pilguga vaadata. Kuigi pole kindel, kas ma seal midagi head ka näen.
Ootasin suurt kergendust, kui käsikiri valmis sai, aga seda ei tulnud, sest muud ülesanded ja töö ei andnud mahti hinge tõmmata. Küll aga oli kena näha nii palju sõpru-tuttavaid Tartus esitlusel. Ma vist ei olegi Eestis ühelgi raamatuesitlusel käinud, aga Ungaris on kombeks, et ürituse korraldaja juhatab esineja sisse ja tegeleb tehniliste küsimustega. Õhtu Tampere Majas nägi välja nagu házibuli (korteripidu) või kirjandusõhtu Budapesti räämakõrtsides, kus ühes nurgas midagi räägitakse või ette loetakse, teises aga aetakse oma asju ja mekitakse keelekastet. Nii et ühtaegu nii kodune kui ka kummastav oli see esitlus.
Aga veinisupp maitses küll imehästi! Aitäh Ungari Kultuuriseltsile! Aitäh sõpradele! Aitäh kirjastusele!