“Minu Tšiili” esitlusest

Tekst: Liisi Lõo, “Minu Tšiili” autor

[slideshow]

Kätte jõudiski iga kirjaniku tähtsaim päev, mil viimaks esitletakse ametlikult raamatut. See on nagu teine sünnipäev, kus kirjutaja saab suure tähelepanu osaliseks ja talle tehakse pai ning teda kiidetakse. “Minu Tšiili” raamatut esitleti neljapäeval, 27.oktoobril Solarise aatriumis.

Kolmapäeval ma veel mõtlesin: “Saab hakkama. Ära põe!” Neljapäeval ma selles enam nii kindel ei olnud. Ma pean ütlema, et suureks abiks oli TNTV ehk siis Tallinna televisiooni noored, kelle juures ma käisin enne esitlust.

Nad tegid jätkulugu YFU-st ja vahetusaastast ning küsisid minult lihtsaid küsimusi, mis olid heaks soojenduseks. “Ma suudan seda,” suutsin endale juba sisendada. Siis ma jõudsin Solarise aatriumi ja siis tuli jälle viril tuju tagasi.

YFU esitlusel oli kohal ka üks tüdruk minu Tšiili koolist, Marlis. Ja kui ta suu avas ja hispaania keeles vuristas, siis ma vaikselt imestasin omaette: “Issand, ma tõesti kunagi sain sellest jutuvoost aru?” Tšiillased jutustavad tõesti ülehelikiirusel. Marlisi kõrval tundus minu hispaania keel vägagi kohmaka ja aeglasena.

Pärast pikka närvilist ootamist tuligi esitluse algus. Hilinesime stiilselt umbes 10 minutit, et kõigi tähelepanu võita. Võtsid sõna ka YFU ja Kairit Lillepärg Petrone Printist, kuid üsna ruttu anti mikrofon minu kätte ning ma hakkasin jutustama esimest lõbusat lookest. Ma rääkisin väga kiiresti ja lühidalt nagu mul kombeks ja selle tõttu jõudsime graafikust kõvasti ette.

Pärast väikest muusikalist vahepala hakkasin dialoogi pidama ühe vahetuspere emaga. Ma ütleks, et meil oli väga lõbus ning dialoog hoidis vestluse elavana. Aeg-ajalt põikasin kõrvale, et küsida, kas kellelgi ka küsimusi on, ja minu suureks rõõmuks neid jagus ikka päris palju. Ma ei oodanud nii palju küsimusi. Vahepeal märkasin, et inimesed muigasid või kergelt itsitasid juttude peale, see andis muidugi julgust juurde.

Kõige raskem küsimus oli “Kuidas sa muutusid vahetusaastaga?”. Ma olen seda igal pool ja kõigile rääkinud mitmeid kordi ja alati on see sama jutt olnud – olen nüüd tolerantsem, julgem ja avatum. Aga kui ma seekord üritasin veel sügavamale minna, siis jäi mõte kinni ja ma ikka rääkisin sama juttu. Nüüd ma mõtlen, et lisaks võiksin lisada ka hea oskuse vigadest õppida ja enda üle naerda. Algul ei olnud üldse tore, kui Tšiilis mu grammatikavigade üle naerdi.

Vestluse ja küsimustega täitsime ülejäänud esitluse ning õhtujuht pidi meile juba meelde tuletama, et meie aeg on otsas. Mis seal ikka, järgnes kiire autogrammide jagamine, mille vahepeal kingiti mulle lilli ja kommi. Mõned lapsed käisid küsimas, kas nad esitluselt küpsist võivad võtta.

Ja siis oligi järsku kõik läbi. Liikusin nagu läbi udu Solarise Lido toiduvaliku vahel, ühe kõrva juures telefonis sumisemas ristiema, teise kõrva juures ema. Võib-olla oli asi selles, et mul polnud ka prille peas ja kõik oli udusem. Ja pea oli kõigist juttudest lihtsalt tühi. “Saigi tehtud,” mõtlesin ja uitasin isutult. Ma ütleks, et minu jaoks oli see päris uskumatu kogemus, aga ma loodan, et teistel oli lõbus. Ka raamatu eesmärk oli panna suu muigama.

Ma pole varem raamatut kirjutanud ja seega olen väga liigutatud. Ma tänan südamest korraldajaid, Petrone Printi ja kõiki, kes kohale tulid! Ei oleks olnud esitlust ilma Teieta!