“Minu Tokyo” autori ülevaade sealsetest rasketest päevadest
Teksti autor on Maarja Ervald, kes kirjutab raamatut “Minu Tokyo”.
Reede pärastlõunal istusin ja lugesin raamatut kodu lähedal kohvikus − sellessamas, kuhu ma pea üle päeva istuma satun. Mina olin muidugi esimene, kes pisikest maavärisemist märkas, jaapanlased ei pane vahel sellist tähelegi. Aga mina tundsin juba väikest värinat ja viskasin pilgu kohe lae all rippuvatele lampidele. Need kõikusid vaikselt. Siis märkasid teised kohvikukülastajad: “Oo, maavärin,” kõlasid lõbusad hääled. Inimesed ootasid mõne pika sekundi liikumatult. “Päris pikk maavärin,” kõlasid juba vähem rahulikud sosinad. Siis hakkas nii hirmsasti raputama, et kõik oma kohtadelt püsti kargasid, trepist alla ja õue jooksid.
Tükk aega ootasin nõutult koos ülejäänud rahvamassiga väljas raudteejaamaesisel väljakul, aga vaikne vappumine ei lõppenud. Äkki nägin tuttavat nägu. Eestlane! Ma teadsin, et minu lähedal elab mu endine kursaõde – me olime korra tänaval juhuslikult kokku jooksnud, nagu Tokyo oleks hirmus väike paik, aga kui me nüüd seal raudteejaama ees juttu rääkisime, selgus, et me oleme enese teadmata pool aastat elanud kõrvalmajades. Jalutasime koju ja vaatasime, millist kahju maavärin seal korda on saatnud. Õnneks oli vaid paar väiksemat asja riiuli servalt alla kukkunud. Aga nöör, mida sikutades laelamp põlema läheb ja mille kõikumise järgi olen harjunud maavärina tugevust hindama, oli lambikupli serva taha kinni jäänud.
Tegime ringi ümber kvartali, ise naiivselt arvates, et rongiliiklus ja kõik muu taastub varsti. Vaatasime, kuidas rongid seisavad ja inimesed seal sees ootavad. Miks rongid juba liikuma ei hakka?
Veel kaks tundi hiljem võis värisemist tunda. Küsisime nurgapealselt politseinikult, mida me tegema peaks − sest kuigi välismaalt tulijatele jagatakse õpetusi, kuidas käituda, kui maavärin algab, ei seleta keegi, mida teha siis, kui see kaks tundi hiljem veel lõppenud ei ole. Politseinik vastas, et kuna maavärin pole veel vaibunud, siis ei tasu koju minna, vaid peaks hoidma lagedatele aladele. Katsu sa aga leida Tokyos lagedad alasid…
Ka kolm ja viis ja seitse tundi hiljem polnud maa veel rahunenud. Õhtu oli pikk ja öö oli veel pikem. Kui lõpuks koju julgesin minna, hoidsin hommikuni silmad telekaekraanil, kus vahetevahel anti uus maavärinahoiatus – seda tähistab vilkuv ja piiksuv märk, mis ilmub ekraani allserva ja teatab, et paari sekundiga peaks maavärin jõudma nendele ja nendele aladele. Aga iga kord, kui oli hoiatus, ei pruukinud tulla suuremat värinat − ja iga kord, kui hoiatust ei olnud, võis maavärin ikka tulla. Ja noh, ega esimest, kõige suuremat ei hoiatanud keegi ette.
Iga mõne minuti järel hakkas mu lambinöör kõikuma ja puumaja seinad vastikult nagisema, vahel vaiksemalt, vahel päris tugevasti. Algul olin valmis iga suurema võpatuse järel uksest välja jooksma, aga siis sain aru, et sellel vist mõtet ei ole. Paaril korral ei pidanud kiusatusele vastu ja pugesin koos oma kaisukaru ja viiuliga laua alla.
Järgmisel hommikul tuli mu kallim mulle järele ja nii-öelda evakueeris mu oma vanemate koju. Nii-öelda ütlen seepärast, et ega siin eriti ohutum ole. Lihtsalt parem ikka koos kui üksi. Nüüd olen maganud oma une täis ja enam ei muretse, olgu tuumajaamad või vulkaanid.
Paistab, et inimesed jagunevad kahte lehte. Ühed, kes stoiliselt oma tegemisi edasi teevad, šoppavad, juukseid lõikavad ja arveid maksavad − ja teised, kes peavad põgenemisplaani või lähevad hommikul ja ostavad terve poe või bensiinijaama tühjaks. Mina olen vist see rahulik tüüp. Muidugi käisime bensiini võtmas ja ka poes, kus kassajärjekorras tuli pool tundi oodata ja saialett oli hommikul kella kümnest tühi. Keegi aga justkui ei tea, miks tegelikult peaks kõike kokku ostma ja kas toit tõesti ühel hetkel otsa saab. Samas tundub, et Tokyo kandi inimesed on juba praeguseks unustanud, kui hirmus reedene päev tegelikult oli. Ja ega ei mäletakski, kui televisioonist pidevalt üha uusi ja uusi ahastuspisarais nägusid ei näeks.