“Minu kokaraamatu” köögipoolest

Tekst: Eda Allikmaa, “Minu kokaraamatu” koostaja

Raamatupoodide uudiskirjanduse laudadel mõnd uut kokaraamatut silmates olen alati ikka endamisi imestanud kokaraamatute rohkuse üle. Kui hakkasime kokku panema “Minu” sarja autorite kokaraamatut, ei tekkinud mul aga kordagi küsimust, kas on vaja veel ühte sellist raamatut. Kohapeal elamise kogemus annab kohalikust köögist ja toidukultuurist teadmised, mis turistina põgusalt maad külastanule jäävad paratamatult püüdmatuks. Minu suur küsimus oli “Kuidas?”.

Üks oli algusest peale selge: me e i t a h a teha umbisikulist rahvaste toitude kokaraamatut. Rahvustoitude klassikasse kuuluvaid retsepte leiab kerge vaevaga ka guugeldades, see on pelgalt arvutisse toksimise vaev. Mõtet on pakkuda kohaliku eripäraga ja samas tänapäevaseid toite, mida retseptiandja ise heal meelel sööb. Ja miks mitte ka täiendada/kohandada roogasid Eesti köögile omaste maitsetega – just nõnda ju sünnib eri maade kööke miksiv fusion-toit. Kirjutada võiks aga selliselt, et autori enda häält oleks kuulda ning lugeja saaks aru, et seda retsepti soovitab talle inimene, kes tunneb kohalikku kööki.

Lähtepositsioon oli niisiis paljulubav: 30 “Minu” raamatu autorit, loomingulised tüübid ja head kirjutajad. Osa neist kindlasti sellised, kes kokkavad loomingulise kirega, osa aga… tõenäoliselt sellised nagu mina. Kui ma saan valida raamatulugemise ja söögivalmistamise vahel, valin raamatu. Kui toidutegemise ja peenarde rohimise vahel, valin kõhklematult aiatöö. Võiksin seda rida veel pikalt jätkata. Andes endale selgelt aru, et kirjutajate seltskonnas on minusuguseid, kes võimalusel sätivad end söögilaua taha istuma ja nautima toidutegemise protsessi kõrvalt, pelgasin tõsiselt, et ettepanekule toiduretsepte kokku otsima hakata ja neid samm-sammult kirja panna tuleb vastuseks rodu äraütlemisi.

Sestap tundsin kirjeldamatut rõõmu ja kergendust, kui autoritelt hakkasid jah-vastused tulema. Miskipärast on meeles, et Anna-Maria Penu positiivne “Hea mõte, muidugi teeme ära!” jõudis Hispaaniast mu meilikasti veel enne, kui oleksin jõudnud pärast kirja ärasaatmist arvuti taga korraks selga sirutada ja järgmisele teemale mõelda. Lõpuks jäid raamatu tegemisest kõrvale vaid üksikud autorid, näiteks Roy Strider põhjendas äraütlemist sellega, et põhiosa Mongoolia toitudest on liha- ja piimapõhised ning taimetoitlasena ei soovi ta liharoogasid tutvustada.

Suveks kogunes retsepte 27 paigast. Nüüd oktoobris ilmunud “Minu Tšiili” autor Liisi Lõo jõudis oma sibulapirukate ja lõhkiste aluspükstega rongile viimasena (segaduste ärahoidmiseks: lõhkised aluspüksid (calzones rotos) on Tšiilis populaarsed magusad saiakesed).

Kohe, kui oli näha, et raamat tõesti saabki teoks, tuli hakata otsima inimest, kes kõik need road läbi teeb ja retsepte kohendab, kui vaja. Toidud tuli ka pildistada! Otsida sobivad nõud, linikud ja muud aksessuaarid, stiliseerida isuäratavalt. Keegi nutikas inimene (küllap see Epp oli) soovitas mul kokandusblogides ringi vaadata. Hämmastav, kui palju on sisukaid ja heade piltidega toidublogisid! Tagantjärele tundub, et “Minu kokaraamatu” põhitegija Elina Sildre – tema nii valmistas kui ka pildistas toidud oma koduköögis – eristus hoopiski sellega, et ta on koomiksikunstnik ja illustreerinud lasteraamatuid. Kui Elinat Kopli kohvikus Boheem esimest korda nägin, oli mu jahmatus suur: laua taga istus Eesti parima kokaraamatute kujundaja (see on minu arvamus) Külli Kuusikuga hämmastavalt sarnane noor naine. Võtsin seda hea endena. Külliga oli raamatu kujundamine selleks ajaks juba kokku lepitud.

Tänu “Minu” raamatute juba piisavalt kirevale geograafiale kogunes retsepte igast ilmanurgast, Gruusiast Guatemalani. Võite ette kujutada seda maitsete ja maitseainete galeriid! Kulinaarsete eksootide asemel palusime autoritel hoida retseptivalikul silme ees siiski Eestis teada-tuntud ja kättesaadavaid toiduaineid ning kus vaja, asendada retsepti “originaal” meil saadaolevaga. Liiga lihtsaks ei tahtnud aga ka asja teha – nii kaoks toidu päritolust tingitud eripära sootuks. Jah, kastaneid ei müüda väikses nurgapoes, aga näiteks Rimis küll. Jaanikaunajahu võib leida ökopoodidest, eksootilisi vürtse ja maitseaineid trehvab ka turgudel.

Kõik retseptid aga kahjuks ei mahtunudki raamatusse, neid kogunes rohkem, kui sai raamatusse planeeritud ja jaksasime valmis teha. Välja jäid mõned põhiolemuselt sarnased toidud (naabermaade mõjud!), sest oli soov pakkuda võimalikult eripalgelist valikut. Minu lemmikroog on siiani Omaani kookosekala, aga ootan huviga 12. novembrit ja Petrone Printi ja Go kirjastuse reisikirjanduse päeva, kuhu Elina on lubanud tuua kokaraamatu retseptide järgi tehtud küpsetisi ja suupisteid. Loodan seal trehvata ka paljusid “Minu kokaraamatu” autoreid.

Kui raamat teile meeldib, võiks paari aasta pärast ilmavalgust näha juba “Minu kokaraamat 2”. Nii oleme me kirjastuses unistanud.