“Minu Keenia” vestlusõhtust
Tekst: Triinu-Mari Vorp, kirjastuse assistent
Saime kokku sõbrapäeval, 14. veebruaril. Tartu linnaraamatukogus, nagu traditsiooniks on saanud. Terve saalitäis rahvast, “Minu Keenia” autor Janika Tamm ja raamatu tegelased, vabatahtlikud. Lisaks üks aafriklane. Seal toimunut on tegelikult raske vestlusõhtuks nimetada. See oli üks tõeliselt haarav ja interaktiivne õhtupoolik.
Ukse juures tervitas kõiki saabujaid keeniapärases riietuses mees. Sisse astunud, sai kohe maitsta ugali‘t (koos kapsaga, et eestlastele meelepärasem oleks), millest Janika toitus Keenias iga päev. Sealsamas kõrval oli pisike suahiili keele sõnastik. Ja näitus Keenias kingiks saadud asjadest, raamatutest, jalanõudest jms.
Õhtu koosnes mitmest osast. Keenia piltidest loomulikult, jutust, vestlusest, Kadri Humal-Ayali videotervitusest (Kadri on Eesti aukonsul Keenias), lühifilmist “Vabatahtlik Janika”, millest saime aimu, kuidas möödusid Janika tööpäevad seal Aafrikas. Lisaks korraldas autor raamatul põhineva viktoriini, mis minul, raamatu keeletoimetajal, küll aju kohati täiesti krussi ajas :).
Janika rääkis palju huvitavat, kahjuks jäi kahest tunnist jälle väheks. Näiteks kirjeldas ta seda, kuidas ta Keenias elektrit otsis – meile proovipeatüki kirjutamiseks. Ja kuidas ta Keenias juba valmis raamatut tutvustas. Esimene, kellele Janika Keenias “Minu Keeniat” näidata tahtis, oli raamatu kaanepoiss Kuka.
Aga kõigest sellest, kuidas raamat sinna jõudis ja kuidas see seal vastu võeti, kirjutab Janika juba ise meie blogis.
Aitäh imetoreda õhtu eest!