“Minu Jaapani” vestlusõhtust Tartus

Tekst: Triinu-Mari Vorp, kirjastuse assistent

Neljapäeval, 15. märtsil külastas Tartu linnaraamatukogu “Minu Jaapani” autor Maret Nukke. Kuulajaid ja küsijaid oli rõõmustavalt palju.

Alustuseks mainis autor, et ta on Jaapani kultuuriloo lektori ametit pidanud juba eelmisest sajandist. Kõigepealt õppis Maret üldse Tartu ülikoolis eesti filoloogiat, aga kui Eestis avanes esimest korda võimalus õppida jaapani keelt, jättis ta Tartu ja läks Tallinnasse. Sest eesti keel pidavat jaapani keelega võrreldes ikka väga keeruline olema!

Maret rääkis ka, et jaapanlased on väga pinges ja et neil on eestlastega ühine spordiala ‒ joomine. Kes ei joo, on kahtlane ja varjab midagi. Pärast tööpäeva lõppu on kolleegidega väljaminek kohustuslik. Ja seltskonnas on just naised need, kes jälgivad, et kellegi klaas tühi ei oleks. See teema ajas raamatukogu publiku kohe elevile ja pärast seda ei tahtnud küsimused enam lõppeda. Rahvas küsis, millisel mäel autor Jaapanis ronimas käis (jaapani vanasõna ütleb, et kes kaks korda Fujile ronib, on loll; just nii palju aga Maret Fujile läkski), millised perekonnatraditsioonid seal on (naine on perekonna pea ja kael; 40% abieludest on kokkuleppelised), kas jaapanlased on usklikud (usklikke pole, kombed on), milliseid lilli seal kingitakse (sünnipäevi Jaapanis ei peeta), kuidas suitsiidiga lood on (ema, kes oma lapsi teispoolsusesse kaasa ei võta, on deemon) jne.

Muidugi huvitas paljusid kuulajaid võrdlus Hiinaga. Selle peale vastas Maret, et tema pole Hiinas käinud ja vist ei lähe ka sinna, sest ta ei saaks seal lihtsalt hakkama. Kui Jaapanis näiteks seistakse traditsiooniliselt ilusasti järjekorras (ka katastroofi ajal), siis Hiinas traditsiooniliselt trügitakse. Neid maid ei saa võrrelda. Loomulikult kerkis esile ka Baruto-teema. Keegi vanahärra tundis huvi, kas tänu Barutole vaadatakse Jaapanis eestlastele alt üles ka.

Lõpuks soovitas keegi kõikidel jaapanlastel Mongooliasse kolida. Asub ju Jaapan väga kehva koha peal, katastroofipiirkonnas. Mis te aga arvate, kui palju jaapanlasi Eestis alaliselt elab? Mareti andmetel 60.

Autor ütles ka, et ta loodab, et tema raamat ei šokeerinud inimesi ‒ ta pani sinna meelega sisse teemasid, mida ettegi ei kujuta. Tavaliselt ju eksponeeritakse Jaapani puhul ainult kirsiõisi ja sumot. Lisaks mainis Maret, et Eesti peaks Jaapanilt õppima, kuidas masust välja tulla ja kuidas vananeva ühiskonnaga hakkama saada. Mina arvan, et lisaks sellele peaksid eestlased veel ühes asjas jaapanlased endale eeskujuks seadma: seal on õpetaja staatus ülim!