“Minu Jaapani” sünniloost

Tekst: Maret Nukke, “Minu Jaapani” autor

Raamat on valmis. See on ühtaegu väga rõõmustav ja pisut hirmutav. Rõõmustav seetõttu, et ometigi on raamatu valmimiseks kulunud umbes aastane teekond jäänud seljataha. Hirmutav aga seepärast, et nüüd on teos “omapead”, mitte minu isiklik omand, ja midagi muuta ei saa. Seetõttu mulle ei meeldigi nii väga enam tööd, mis minu juurest lahkuvad ja hakkavad oma elu elama – ma ei saa neid enam täiustada, sest nad on valmis. Ja valmis olemine ongi minu jaoks üks heidutavamaid asju maailmas.

“Minu Jaapan” koosneb sissevaadetest Jaapani ühiskonda ja kultuuri. Lood on minu ja mu lähedastega juhtunud umbes kaheksateistkümne aasta vältel. Need on küll ajalises järjestuses, kuid ma üritasin raamatu kirjutada selliselt, et iga peatükki võiks suhteliselt lihtsalt lugeda ka eraldi. Seepärast sai raamatu alapealkirjaks “23 vaadet tõusva päikese maale”, mis resoneerib Hokusai kuulsale gravüüriseeriale “36 vaadet Fuji mäele”. Raamatu alapealkirja välja mõeldes meenus mulle Hokusai kohe ka seetõttu, et temagi vaated oma gravüüride kesksele objektile – Fujile – on igast suunast, seda mäge ümbritsevatest kunagistest provintsidest. Ja nii tahtsin minagi laduda üksteise peale pildikesi Jaapani ühiskonnast, eri vaatenurga alt ja eri tonaalsuses.

Muidugi ei pannud ma raamatusse pildikesi kõigist oma Jaapani-käikudest, sest mõned asjad võiksid jääda ka oma teada. Samas oli mul tahtmine jagada seda poolt Jaapanist, mis jääb seda riiki lühikest aega väisava külalise pilgu eest varjatuks. Nii võtsingi ette kirjutamise just neil teemadel, mis tegelikult kuuluvad Jaapani n-ö ebameeldivate külgede hulka ja millest pole üldjuhul viisakas ühe kultuuri tutvustamisel rääkida, näiteks diskrimineerimine, prostitutsioon ja kodutus. Kuna tunnen ise sügavat huvi just nimelt ühiskonna valupunktide vastu, otsustasin kirjutada mõne jaoks võib-olla ootamatu raamatu, mis erineb suuresti sellest ametlikust kuvandist, millega Jaapan meile tuntuks on saanud. Võib ka väita, et Jaapani ühiskonna teemad on üldse “ohtlikud” teemad, kuna sisaldavad vältimatult kriitikanooti, hulga turvalisem oleks kõnelda ainult “pehmetest” väärtustest nagu jaapani klassikaline kirjandus, kunst ja kultuur. Et tasakaalustada selles raamatus ülekaalus olevaid ühiskonnakriitilisi peatükke, kirjutasin lugejale lõõgastumiseks meelega vahele neid pisut “roosasid” lugusid, näiteks pildikesi mu esimesest traditsiooniliste templite ja pühamute külastamisest Kansai-reisil, nō-teatrist ja igatsusest ilusa Jaapani järele. Niisiis mõtlesin ma juba enne kirjutama hakkamist hoolikalt läbi, mis võiks meie lugejat ehmatada või köita.

Tegelikult oli see raamat mu peas valmis juba aastaid. Kui möödunud aastal umbes samal ajal detsembris tuli pakkumine kirjutada “Minu Jaapan”, taipasin järsku, et just see vorm – (reisi)kogemus võõrale maale – võibki olla sobilik raamistik nendele lugudele, mida olin jupiti kasutanud juba aastaid oma Jaapani ühiskonna loengutes, et tuua näiteid otse elust. Pealegi tahtsin ma Jaapanit kirjeldada iseendaga aset leidnud sündmuste kaudu, ja nende kohta võibki öelda, et need on kirjutaja isiklikud kogemused ja nägemused asjadest, mis pole ehk universaalsed. Raamatu peategelaseks tahtsin ma teha siiski Jaapani.

Selles raamatus on tegelikult peidus ka eksperimente, kas või näiteks mõned jaapani esseistika võtted, kus teksti struktuur ja raskuspunktid erinevad sellest, millega meie läänes oleme harjunud. Näiteks kasutasin peatükkide lõpu “ankurdamist” Vana-Jaapani “tarkusesõnadega”, mis pärinevad konfutsianistlikest tekstidest ja olid kunagi Jaapanis osa kooliõpetusest. Neis tarkusesõnades on konfutsianistlikud tõed otsekui pressitud nelja märki, millel on loomulikult ka sõnasõnaline tähendus, kuid minu tekstis on need mõeldud pigemini kommentaaride või isegi kriitiliste märkustena eelnenud peatükile, avades sellega lugejale võimaluse vaadata loetule pisut teistsugusest rakursist kui esmasel lugemisel saadud mulje. Samuti on raamatusse peidetud sihilikud kordused ja samade teemade variatsioonid, mis peaksid põimima eraldi loetavad peatükid peente niidikeste võrguna ühtseks tervikuks. Sellise jaapanipärase “tekstiharjutuse” elluviimine oli muidugi mu enese ambitsioon ning ausalt öeldes tundus see mulle kohati isegi põnevam väljakutse kui lihtsalt oma Jaapani-lugude kaante vahele saamine.

Lugeja on aga kuningas ning loodan, et “Minu Jaapan” äratab huvi ka neis, keda see raamat kutsub edasi mõtlema ja mitmetahulist kultuuri uurima ning oma Jaapanit looma.

Head reisi!