“Minu Guatemala” sünnilugu

Tekst: Kaja Kahu, peagi ilmuva raamatu “Minu Guatemala” autor

Aastal 1979, kui ma Nõukogude Eesti abituriendina loen tollase nimega Tallinna Pedagoogilise Instituudi vastuvõtukomisjoni teadaannet „suure Peda maja“ seinal ja leian oma nime sissesaanute hulgast, on esimene mõte, mis mulle pähe tuleb: „Jumal tänatud, ma ei pea enam kunagi elus ühtegi kirjandit kirjutama!“

Ma vihkasin keskkoolis kirjandite kirjutamist. Kui keegi oleks mulle tol ajal öelnud, et kunagi kirjutan raamatu, siis… no siis see poleks mind isegi naerma ajanud.

Aastal 2002, pärast pikka pausi taas üliõpilasena, sedakorda Professionaalse Psühholoogia Koolis, avastan, et kirjutamine, koos võimalusega ausalt oma arvamust avaldada, on väga mõnus. Iseäranis hästi tunnen ennast pärast ühe maailma parima, aga samas väga terava ütlemisega õppejõu kommentaari oma tööle: „Siin polegi midagi kommenteerida. Väga hea!“

Aastal 2008, kui meil on pea pool aastat Guatemalas elatud, mõjutab minu noor sugulane mind meie „teistmoodi“ elust blogi kirjutama. Siis naudin kirjutamist juba täiega, muidugi loodan (enamasti tulutult) ikka sõprade arvamusele kirjutatu kohta, aga kõige enam naudin protsessi, kirjutamist.

Aastal 2009, kui oleme Guatemala elu just lõpetanud, räägin MSN-is sõbraga, kes muuhulgas viskab lause, et kuule, sa võiksid sellest kirjutada, ja annab mulle ka Epp Petrone meiliaadressi. Kirjutan Epule kohe, esimese emotsiooni ajel. Kirjutan proovika. Ja siis on vaikus, mitu kuud. Ma mõtlen selle aja jooksul igasuguseid mõtteid, alates sellest, et minu meilid ei läinud kohale, kuni selleni, et küllap ma ei oska raamatu vääriliselt kirjutada. Kuni aasta lõpus saabub Epu kiri: „Oleme raamatust huvitatud.“

Kogu minu Guatemala-lugu on mul tegelikult peas ammu valmis, aga hetkel, kui selgub, et nüüd ongi leping sõlmitud ja see raamat tuleb ka tegelikkuses valmis kirjutada, valdab mind paanika:

a) mõtetes on lihtne enda ees aus olla, aga kuidas ja kui palju sellest oleks sünnis avalikustada?

b) tegelased minu raamatus on ju päriselt olemas, aga kuidas ma saan kirjutada kõigest nii, et keegi haiget ei saa?

c) mõtetes tundub mul materjali olevat küll ja veel. On see aga piisav raamatu nõutavate lehekülgede arvu jaoks?

d) kas ma suudan mulle antud ajaga kogu oma loo „paberile“ saada? Mis saab siis, kui ma äkki enam ei oska? Kui mõtted saavad otsa? Sõnad?

Epp rahustab mind, et küll ma hakkama saan, viib mind kokku minu toimetajaga, kes kohe esimeses kirjas suudab mind õigele lainele häälestada. Ma arvan, see oli midagi sellist: „Kirjuta nii, nagu see sinu seest tulla tahab. Küll me pärast kõik korda teeme.“ See on just see, mida vajan, sest tulla tahab minu seest oi kui palju… Minu hirmud inimestele haiget tegemise osas vähenevad olematuks, kui küsin oma Guatemala sõpradelt luba neist oma raamatus kirjutada ja saan kõigilt samasisulise vastuse: „Mulle oleks suur au olla sinu raamatu tegelane.“ Kahtlemata tõstab selline usaldus minu vastutust kirjutatu osas, aga ma ei karda enam, ma ju armastan neid inimesi. Ajagraafiku osas meenutan endale oma mehe õpetust: „Kui sa tahad midagi suurt valmis teha, siis pead lihtsalt otsast alustama ja iga päev natuke sellesse panustama.“ Ma otsustangi, et ma ei saa kunagi teada, kas ma suudan raamatu valmis kirjutada, kui ma esimese peatükiga pihta ei hakka.

Ja nõnda ma siis kirjutangi. Enamasti jooksevad mõtted pikalt ees ja näppudel on tegemist, et neile järele jõuda. Tean, et kirjutajad-inimesed kannavad märkmikku heade mõtete ülestähendamiseks kogu aeg endaga. Kaalun isegi sellist varianti, aga siis taipan, et mina pole tegelikult mingi kirjanik, ja küllap kõik, mis peab, saab kirja pandud nagunii. Ja kui midagi ununeb, siis järelikult polnud seda vaja kirja panna.

Kui umbes pool lugu on kirjas, saadan kõik Anna-Mariale, minu toimetajale, lugeda. Ootan vastust nagu elutähtsa eksami tulemust. See on esimest korda minu elus, kus ma midagi nii isiklikku kellelegi võõrale avaldan. Sel hetkel, muide, olen täiesti unustanud selle, et olen tegelikult ju valmis seda kõike jagama igaühega, kes eesti keeles lugeda mõistab ja seda teha tahab…

Anna-Maria, minu siirad tänud sulle kõigi nende heade ja julgustavate sõnade eest; sinu tohutu töö eest minu lõigupikkuste lausete ohjeldamisel ja kohmaka keele silumisel; selle eest ka, et sa alati mulle kohe vastasid ja teada andsid, mis edasi saama hakkab (minu jaoks oli see ju esimene kord ja tihti olin ebalev). Kõige-kõige suurem tänu sulle aga selle eest, et sa absoluutselt kõigesse, mis ma kirjutasin, austuse ja armastusega suhtusid! Isegi kõigesse sellesse, mida täna sellest raamatust lugeda ei saa.

Suured tänud ka kõigile teistele: Annikale, Annale, Kairitile, Edale… ja kõigile, kelle nimesid ma nimetada ei tea, aga kes oma panuse andsid.

Eppu tahan ka tunnustada: minu meelest on see ikka suur julgustükk lubada raamatut kirjutama inimesed, kes sellest kõigest mitte midagi ei taipa. Aitäh, et pidasid mindki vääriliseks!

Ja nüüd on see lugu tõepoolest paberil ja valmis. Ja varsti saan ma teada, mis tunne see on, kui minu raamatut loetakse (no ma ikka loodan, et keegi ostab ja loeb) ja selle kohta ehk arvamustki avaldatakse. Olen põnevil.