“Minu Brüsseli” kirjutamisest

Tekst: Vahur Afanasjev, “Minu Brüsseli” autor

Kuna ma olen muidu kah kirjanik, uuris mitu inimest juba ammu, kas ma Brüsseli teemal ka miskit kirjutan. Vastasin ebamääraselt, et küllap ma kunagi ikka… Mingit kindlat plaani polnud, kuid selge see, et võrratu Brüsseli-kogemus mööda külgi maha ei voola. Ennevanasti elasin vähem kui aasta Rakveres, ja juba sellest piisas romaani põhimaterjali
ammutamiseks. Brüsseli viis aastat ei saanud tulemuseta jääda.

Täitsa tore, et Epp Petrone mulle kirjutas ja Brüsseli-raamatu tellis. Sellest on, kui mälu mind ei peta, juba paar aastat. Olin algusest peale mõtelnud, et viis aastat on paras aeg, mille järel kas hakata kohalikuks või kolida tagasi. Belglaseks hakata ma ei viitsinud ja omamoodi areng tundus uue inimesena Eestisse tagasi kolida. Alguses planeerisin isegi, et saan raamatu valmis juba Brüsselis, nõnda et Eestisse naastes saan ühtlasi raamatut esitleda. Siiski ei võtnud Brüsselis kirjutamine üldse vedu. Ilmselt on tarvis kas või lühikest ajalist või ruumilist vahemaad, et millestki kirjutada. Märkan, et ka paljud teised “Minu…”-autorid on kas kirjutanud takkajärele või siis kuskil mujal, kas või puhkusel olles. Teine variant oleks muidugi jooksvalt päevikut pidada ja sellest otse raamat vormida, aga ma ei ole päeviku-kirjutaja tüüpi; isegi blogi ei viitsi enam pidada.

Nojah, eks ma siis võtsin ühte faili kokku kõik ajakirjanduses avaldatud artiklid, kus Brüsselist rääkisin. Mõtlesin, et hoian sellevõrra energiat kokku ja saan Epu käest kerge vaevaga raha kätte. Vaatasin seda faili tükk aega lolli näoga, kuni sain aru, et pean
täitsa otsast pihta hakkama. Ja hakkasingi septembris 2010 kirjutama. Detsembriks oli kõik esimese soojaga meenunu kirjas. Lasin selle üle vaadata ja kirjutasin aasta algul veel natukene juurde. Eks ajaline distants oleks võinud isegi pikem olla, või siis võiks näiteks kümne aasta pärast Brüsseli-raamatu üle vaadata. Püüdsin kirjutada nii, et ei tuleks “Minu Tagumik”, vaid “Minu Brüssel”. Mingi üldistusjõud vast ikka tekkis.

Tahtsin kirjutada põnevalt ja emotsionaalselt ning vast ka tasakaalustada natuke “Minu…”-sarja valdavalt optimistlikku tooni, rääkides urgastest ja pelgamata jalaga rentslisse astuda. Ega ma värve kokku ei hoidnud, pigem vastupidi. Just käisin raadios raamatust rääkimas ja seal öeldi, et tekst on matšolik ja isegi rassistlik. Lolli peaga jäin enam-vähem nõusse kah, ehkki tegelikult olen inimsõbralik mehike ning tolereerin kõiki, välja arvatud tüüpe, kes ei lase teistel elada. Mis parata, vana Euroopa on ahnusest lolliks
läinud ja palunud tuppa hulga araabia keelt kõnelevat rahvast, lootuses, et need vaesemate maade inimesed teevad musta töö ära ja on rahul piskuga. Noh, otse loomulikult nad ei ole rahul. Kujutage ette uhket marokolasest noormeest hooldekodus tagumikke pühkimas! Mis tundega ta koju läheb? Vihaga. Sellest ei ole mõtet ümber nurga kirjutada. Minu sõnum ei ole, et marokolased on värdjad, vaid et ahned eurooplased on tekitanud enda tagahoovi suure probleemi − ja et eestlased, kes ei saa isegi koduste venelastega hästi läbi, peaksid seda probleemi vältima. Tõsistest asjadest otsesõnu rääkimisega on alati see jama, et keegi hakkab sind röökivaks, viina järele lehkavaks äärmuslaseks pidama. Mine tea, äkki ma olengi “Minu…”-sarja esimene natsisiga? Sealiha ma ei söö, aga seamonument Tartu turuhoone juures on mulle südamelähedane.

Brüssel on tegelikult vaimustav linn ning just Brüsseli multikultuursus on see, mis mulle meeldib. Brüsseli multikulti on ise sündinud ja ammu enne, kui multikultit hakati elunormiks seadma, kapitalistid tegelesid tolerantsiloosungite varjus võõrtööjõu
ekspluateerimisega ja kapitalistide hääletorud probleemide mahavaikimisega. Kes satub Brüsselisse töölähetusse või turismitama, sel tasub kindlasti kesklinnast väljapoole avastusretkele minna. “Minu Brüsselis” leidub kaart, mis võib abiks olla põnevate kohtade
leidmisel. Noored, hoidke silmad lahti EPSO korraldatavate konkursside osas. Ehkki ma panin alapealkirjaks “Läbikukkunud euroametniku pihtimus”, polnud elu ja töö seal pooltki nii hull ning eks ole see läbikukkuminegi pigem meelierutav kujund. Elu on igal pool täpselt nii põnev, kui põnevaks sa selle ise teed.