Me ise valime, millised saavad meie mälestused olema

Tekst: Kairit Lillepärg, “Minu Prantsusmaa” peatoimetaja

Miks on eestlastele nii omane keskenduda negatiivsele, ent võtta kõike head enesestmõistetavana?

Tõsi, näiteks sellised asjad nagu internetti kandunud kõikvõimalikud e-teenused alates rahaoperatsioonidest kuni lapsele nimepanekuni, mis tunduvad Eestis niivõrd tavalised, on näiteks Prantsusmaal täielik ulme. Just bürokraatiaga maadlemist pidas “Minu Prantsusmaa” autor Eia Uus üheks tülikamaks asjaks muidu talle armsas riigis. Selleks, et näha seda head, mis meil koduses Eestis on, ongi vaja mõnda aega võõrsil elada. Eia sõnul paistavad eestlased kaugemalt vaadates vaiksed ja hillitsetud, samas kui prantslaste vestlus, olgu siis poes, kohvikus või pereringis, kõlab põhjamaalasele lausa karjumisena. Eestis tagasi olles hämmastaski Eiat see, kui vaikne igal pool oli.

Autor kahtlustab, et võib-olla on prantslaste koleerilisus ja joviaalsus pideva veinijoomise tagajärg. Ja see pidavat samuti külge hakkama – et hiljem Eestiski iseenesest lõunasöögi kõrvale pokaali veini tellid. Eestis peetakse päevaajal alkoholijoojaid aga ju alkohoolikuteks.

Üks huvitav teema, millel Eia raamatuesitlusel peatus, oli loomulikult armastus – on ju Pariis tuntud lembelinn. Ja nagu Eia jutust selgus, siis on seal tõeline patt mitte suhtes olla. Esimene küsimus pärast teretamist olevat alati: “Kas sa oled suhtes?”, ning kui kaasvestleja juhtub eitavalt vastama, pakutakse end kohe välja vaba koha täitjaks. Kui vestleja aga lähisuhet kinnitab, siis ei takista seegi tõelist prantslast – ta pakub end välja armukeseks 🙂 Eia pidas sellist armastuse-teemalist ahistamist siiski pigem tüütuks kui nauditavaks. Kodu-Eestis juba seda “muret” pole, et võhivõõrad inimesed üksteisele suuremat tähelepanu pööraksid. Eia jutu peale tekib kokkuvõtteks tunne, et tema sobitus oma särava välimuse, suure kultuurihuvi ning avatud meele tõttu siiski Prantsusmaale ja Pariisi kui valatult. Kui ta aga esitluse lõpus ühtäkki kuuldavalt mõtiskledes pigem iseendalt kui publikult küsis: “Kas ma ikka kirjutasin raamatus sellest, kuidas ma alguses igal õhtul oma toas patja nutsin?”, siis olin mina raamatu peatoimetajana siiralt üllatunud. Mitte et ma kahtleks kuidagi autori sõnades, ent raamatus on nukraid noote ja pisaraid siiski vähe.

Mõned eestlased lihtsalt valivad mäletada head.

(Mõtted on kirja pandud 23.04 Tartus, raamatu ja roosi päeval toimunud “Minu Prantsusmaa” esitluse järel.)