Lugeja Teesi essee

Autor: Teesi, lugeja ja esseekogumisel osaleja

„Minu…“-raamatute sari on kasvanud juba päris suureks ning pakub lugusid nii lähemalt kui ka kaugemalt. Mina jõudsin „Minu…“-raamatuteni tutvusringkonnas moodustatud raamatuhuviliste klubi ehk R-Rühma tõttu. See mitmekülgne ja multikultuurne raamatute sari on nüüd saanud minu tihedaks öökapikülaliseks.

„Minu…“-raamatute üks võlu on lihtsus. Enamik neist on kergesti haaratavad ja suudan päevaga teose n-ö alla neelata, mis on mulle eriti meelt mööda, sest viimasel ajal on kooli kõrvalt aina vähem ja vähem aega lugeda, küllap on see pigem lugeja viga. Samuti meeldivad mulle „Minu…“-raamatud, sest olen ise viibinud pikemat aega Saksamaal ja tean, mis eriskummalisi asju võib mõne rahvuse ja uute tuttavate kohta täheldada. Selline kirjatükk, kus autor (enamasti) viibib pikemat aega kodust kaugel mõnes põnevas kohas, pakub mõneti sarnase vaatevinkli, ja see on väga hea äratundmisrõõm – näe, ka talle tundus see huvitav! Veelgi enam – pakkumisel on uued teadmised. Näiteks ei osanud ma varem ette kujutadagi, miks noored Hispaanias ei iseseisvu. Nüüd ma tean, missugused on nende jaoks tingimused, mille sees tuleb iseseisvaks saada, ega kipu enam mõtteski kritiseerima nende pikka „pesaaega“.

Põnevust pakub ka niivõrd erinevate kirjanike vaatevinklite nägemine, näiteks tõstis „Minu Soome“ minus tolerantsi soomlaste aeglase eneseväljendusoskuse suhtes – ei saa olla nulltolerantne, kui teame rohkem! Iga selgitus pakub uut infot, mis enamasti tuleb piisavalt väikestes kogustes ning seega on kergesti haaratav. Näiteks oli väga üllatav näha enda kodumaa ja eesti rahva peeglit „Minu Eesti” esimeses osas, kus Justin tõi välja meie Eurovisiooni-armastuse, mis hetkel kerge nostalgiaga meenub, ning mulle endale vägagi aktuaalse punktuaalsuse. Ma ise erinen küll ilmselt tavalisest eestlasest, kes äärmiselt täpne on, ent siiski, isegi mina oma veidi suurema sallivusega hilinemise suhtes suudan hilineja peale kergemini ärrituda kui näiteks mu sakslasest sõber! Ehk ongi siis tõesti nii , et mida lõuna poole, seda ükskõiksem ollakse kellaaja täpsuse suhtes.

Kahjuks muidugi pole mitte iga „Minu…“-raamat minu jaoks sama hea, ent ilmselt on siis lugeja isiksus sattunud kokkupõrkesse autori omaga, mis iseenesest on loogiline: me ei suhtleks raamatuvälises maailmas ja ilmselt ka sellest meie raamatusisene konflikt. Nii püsivadki „Minu…“-raamatud“ minudena, nad on siiski iga inimese isiklik kogemus ja säilitavad tüki nende olemusest. Teose „Minu Island“ abil sain ma lisaks väga põhjalikele Islandi-teadmisetele ka väga hea ette kujutuse ühe muusiku, Tarvo Nõmme elust. Milliste asjadega tegeleb üks muusik! Imestust tekitab ka see, et neid on nii palju kodust eemal leiba teenimas. Siiani meenutan naeratusega Nõmme tütart, kes islandi keelt oma nukkudega kõneles, sest viimased ju eesti keelt ei mõista. Või väga isikliku lähenemisega „Minu Maroko“, mille kohta olen kuulnud küllaltki tabavat nimetust „Minu islam“, pakub palju uut ja omapärast minu jaoks väga kauge kultuuri kohta. Kuigi „Minu Maroko“ ei kuulu mu isiklikus „Minu..“-sarja lemmikute edetabelis esikümnesse (olen neid lugenud tõesti väga-väga palju), andis ta täiesti teise kogemuse ning uudne kogemus on väärtus omaette.

Vaheldusena teistele raamatutele meeldivad mulle eriti ka „Minu…“-sarja raamatute pildid. Need toovad autori lähemale. Autor pole enam kaugel peituv salapärane inimene, vaid keegi meie lähedalt, kellel on lihtsalt üks „Minu…“-lugu rääkida. Lisaks annavad pildid kultuuride olemuslikest pooltest selgema kujutuse ja enamik neist piltidest ei ole „uhke reisiajakirja“ pildid ning pakuvad tõelist ettekujutust meie õigest maailmast.

Minule meeldivad „Minu…“-raamatud. Neist on hea õppida nägema varem nähtamatut ning lihtne seedida uut infot! Enamik autoreid tabab takti infokogusega ning muudab minu „Minu…“-raamatu-õhtu üheks väga meeldivaks kogemuseks!