Lugeja Meelike Eenpuu-Villupi essee

Autor: Meelike Eenpuu-Villup, lugeja ja esseekogumisel osaleja

Miks ma fännan Petrone Printi raamatuid?

Minu esimene lugemiselamus Petrone Printi raamatutest oli „Minu Alaska“. Teadsin varasemalt autorit Mariat ja nii sai huvi pärast raamat omale ostetud (just ostetud, mitte laenutatud, sest kuigi olen suur lugemishuviline, on mul mingi müstiline antipaatia raamatukogude suhtes). Järgmine raamat, sedakorda kingituseks saadud, oli „Minu Island“ − kinkijad leidsid, et minusugusele reisihullule on raamat just sobiv kink. Ja nii see ka täpselt oli. Teos sai ühe õhtuga läbi loetud ja nii hakkasin rohkem „Minu…“-sarja raamatute ilmumisi kirjastuse kodulehel jälgima. Aeg-ajalt lisandub neid ka minu raamaturiiulile.

Kirjastus ise on huvi äratanud peamiselt selle asutaja Epp Petrone pärast. Juba palju aastaid varem meeldisid mulle naisteajakirjades tema isikupärased ja äratuntava stiiliga lood (muidugi siis veel kandis ta Väljaotsa nime). Üks eredamini meelde jäänud lugu oli tema isiklikust kogemusest kaalujälgimisel või kaalulangetamisel (ilmselt seetõttu, et ise permanentselt kõikuva kehakaaluga hädas olen…). Ja kui mingi hetk hakkasid Ameerika- alased lood blogis ilmuma, olin taas uudistamas ja fännamas (nii, nagu olen ka Ameerika fänn).

Petrone Printi üks peamine fenomen on minu arvates just selle loojad: Epp ja Justin. Värvika taustaga abielupaar püüab tähelepanu, nii on järgmine etapp nende enda kirjutatud raamatute lugemine: üks kirjeldab kõigi võimaluste maa veidrusi, teine avastab uut kodumaad. Loogiline samm edasi on järgmiste kirjastuse välja antud raamatute avastamine, sest algus on juba tehtud ja huvi püsib. Intervjuudes on pidevalt mainitud, et suvalised lugejad arvavad Eppu ja Justinit tundvat, ja seda vaid raamatute põhjal. Minu arust on see omamoodi armas ja näitab raamatute, eriti nende autorite taset: nad suudavad saada võõrale lugejale omaseks ning puudutada hinge.

Kirjastuse üks kindlaid plusse on minu silmis üsna erinevate raamatute kirjastamine. „Minu…“-sari on äärmiselt populaarne, siis Reisiraamatute sari, kaasahaaravad Daki kirjutatud raamatud jne jne. Samuti tuleb tunnustada julgust kirjastada raamatuid, mille autorite põhitöö on midagi muud kui kirjutamine. Eks toimetajatel ole sellevõrra küll rohkem tööd, kuid nii on ka raamatud rohkem omanäolisemad, vahetumad ning originaalsemad.

Mulle meeldib, et mitmel korral oma sõpradele lugemissoovitust andes olen saanud öelda vaid: „Vaata midagi Petrone Printi raamatutest.“ Keda reisimine ja võõrad maad ei huvita, leiab ikka midagi sobivat. Samuti olen „Petrone Printi usku“ mitu tuttavat pööranud: tellisin omale saatmiseks paar raamatut (elan nimelt hetkel Iirimaal). Enne ärasaatmist loeti need Eestis läbi ja leiti, et suurepärane valik, ning soetati omalegi lemmikud raamaturiiulisse.

Minu üks lugemise „kiiks“ on see, et lemmikraamatuid loen mitu korda. Ja mitmed Petrone Printi raamatud kuuluvad nende „valitute“ hulka, mida korduvalt uuesti loen. Nende hulgas on näiteks „Kas süda on ümmargune?“, „Seitse maailma“, „Minu Gruusia“ (plaan peagi saabuval suvel ise Gruusiasse minna, hea kohe vaadata, kuhu seal esmalt minna võiks).

Ja viimane põhjus, miks Petrone Printi kirjastuse käekäigu vastu nii suurt huvi tunnen, on lootus, et kord ilmub ka minu kirjutatud raamat nende poolt . Lootma ju peab :).

Tundub uskumatu, et kirjastus on juba neli aastat tegutsenud: milline hulk raamatuid selle aja jooksul juba kirjastatud on, kui palju uusi nimesid on kirjutamise maastikule lisandunud, kui palju kaasahaaravaid seiklusi ja unustamatuid emotsioone on lugejatega jagatud… Jääb üle vaid edu, inspiratsiooni ja palju innustunud lugejaid soovida. Ja mina ise ootan kannatamatult „Kas süda on ümmargune?“ järje ilmumist.