Lugeja Marit Piirmani essee

Autor: Marit Piirman, lugeja ja esseekogumisel osaleja

Kirjutada on mulle alati meeldinud. Kirjutan päevikut ja sõpradele kirju, postkaarte ja isegi artikleid olen kunagi teinud. Lugemist olen nautima hakanud alles viimastel aastatel. Kui päris aus olla, siis vabatahtlikult loetud raamatutest ongi Petrone Printi raamatud ühed esimesed.

Tuleb, häbinägu peas, tunnistada, et tegelikult pole ma eriti palju Petrone Printi raamatuid veel lugeda jõudnud. Tahaks öelda, et elu on kiire ja tegemist palju, aga tegelikult on tegemist laiskusega. Praeguseks olen kokku puutunud vaid “Minu…”-sarjaga ning needki raamatud saab ühe käe näppudel üles lugeda.

Esialgu tekkis tunne, et igaüks saab sellise teose kirjutamisega hakkama. Mis see siis ära ei ole: elan mõnda aega välismaal, tutvun natuke kohalike kommete ja ajalooga ja kirjutan. Aga nii vist ongi, et väga head raamatut lugedes, mõnda imelist kunstiteost vaadates või lausa geniaalselt lihtsat ideed kuuldes tekib illusioon, et mina oskan ja suudan ju ka nii kirjutada/maalida jne.

Autor tundub justkui sõber, kes laseb mu enda ellu. Ta ei varja ebaõnnestumisi ega pettumust, jagab lugejaga oma rõõme ja salajasi soove. Autor ongi tavaline inimene, kelle elu on läinud nii, et mõni riik on kodumaa kõrval nii sügavat muljet avaldanud, et seda enda omaks saab nimetada.

Need raamatud on vahetud. Tekib tunne, nagu oleksin autoriga kaasas. Kõik situatsioonid on elust enesest ning autoriga on lihtne samastuda. Jah, mitte küll “Minu Eesti” puhul. See vaateplatvorm, millelt Justin Eestit vaatab, on pisut teistsugune. Ometi on “Minu Eesti” mulle siiani kõige rohkem meeldinud. Võib-olla tuleb see sellest, et olen paadunud eestlane. Mul lähevad silmad märjaks, kui mõni välismaalane eesti keeles räägib või meie, eestlaste, ja meie maa kohta midagi head ütleb. Sauna-, süldi-, kama- ja verivorstinaljadest ei tüdine ma kunagi, sest need on osa mu identiteedist. “Viimse reliikvia” või “Siin me oleme” repliike tundev välismaalane ei peagi mitte midagi muud ütlema. Minu esmase poolehoiu on ta kohe kindlasti võitnud. Kui Justin eestlasi päkapikkude ja haldjatega võrdles, meenus mulle, et aastaid tagasi teatas üks minu Ameerika hoolealustest, et eesti keel kõlab nagu haldjate keel ja et tema kahtlustab, et mu kodumaa on väljamõeldud maa. Eks see olegi üks miljonist olemise võlu.

Kirgliku reisisõbrana olen külastanud mitmeid “Minu…”-sarjas juba käsitletud maid ja mainitud paikasid ning pole toredamat tunnet, kui raamatut lugedes mõnda kohta või hetke ära tunda. Epu “Minu Ameerika” kahte raamatut olen Apollo raamatupoes korduvalt sirvinud. Need on suure tõenäosusega ka järgmised, mille käsile võtan. Olles ise Ameerikas elanud, olen nendest siiani loetud katketest juba mitmeid toredaid lõike leidnud, mis äratundmisrõõmu valmistavad. Võib-olla on mõni raamatutes kirjeldatud tegelane pisut stereotüüpne, aga samas, stereotüübid ei teki ju tühjalt kohalt. Kõiki maid ja rahvaid ei jõua suure tõenäosusega keegi reaalselt külastada. Petrone Printi raamatud on tavalisele inimesele võimalus korraks ära käia ning põgusalt tutvuda sellega, kuidas mujal elatakse, millest hoolitakse, mida armastatakse. Inimesel on võimalus seda kõike kogeda läbi kaasmaalase silmade. Kindlasti erineb see vaatenurk oma kodumaad kirjeldava kirjaniku vaatenurgast. Eestlased on loomult tagasihoidlikud ning hoiavad tihti oma mõtted ja tunded endale. Neid raamatuid lugedes tekib tunne, et olen kuidagi eriline, et mulle nii palju usaldatakse, ning et mind nii sügavale teise inimese ellu lubatakse. Inimesed on ju loomult uudishimulikud ning aeg-ajalt on tunne, et loen kellegi päevikut. Ja see on ju põnev. Lisaks huvitavatele ja natuke omapärases stiilis kirjutatud tekstile on minu meelest väga hea idee raamatule fotode lisamine. Nagu öeldakse: pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna. Illustreerivad fotod on nagu kirss tordil, milleta osa elamusest kindlasti kaduma läheks.
Siiani loetud Petrone Printi raamatud annavad julgust ja lootust ning tekitavad tunde, et kõigest on võimalik välja tulla ja üle saada.

Jätkan huviga nende natuke kiiksuga reisiraamatute lugemist. Heas mõttes kiiksuga.