Lugeja Liisi essee

Autor: Liis, lugeja ja esseekogumisel osaleja

Miks mulle meeldivad Petrone Printi raamatud?

Aususe huvides tuleb märkida, et ma ei ole peale osa „Minu…“-sarja raamatute lugenud ühtegi teist Petrone Printi raamatut, mistõttu saan oma kiindumust väljendada üksnes nende põhjal. Olen tahtnud küll teisi raamatuid ka lugeda (ja ma ei ole ses osas veel lootust kaotanud!), ent rääkimata sellest, et kõik „Minud“ on nagunii kogu aeg raamatukogudest välja laenutatud, kehtib sama ka teiste mulle huvipakkuvate raamatute kohta, vähemalt nendes raamatukogudes, mis mu trajektoorile jäävad.

Iseäranis suured PP (=Petrone Print) austajad paistavad olevat nõmmekad, sest nagu raamatukoguhoidja mu kodule lähimas raamatukogus teatas, ei jõua nad raamatuid isegi riiulisse tagasi panna, kohe laenutatakse uuesti välja. Kui mõnes teises linnaotsas asuvas raamatukogus ongi mõni üksik eksemplar parajasti sees, siis Nõmmel mitte kunagi. Nõiaring, millest ise jään välja, kui just ise ringi ei algatanud või ringisiseseid tutvusi ei oma.

Kord tabasin raamatupealkirju huupi ESTRISSE toksides Kadrioru raamatukogust imekombel lausa kolm „Minu…“-raamatut korraga. Selleks ajaks, kui mina bussiga linna jõudsin, oli järel vaid üks ja peaaegu oleksin sellestki ilma jäänud… Raamatukogutädi nimelt teatas, et raamatud olid täna sees küll, aga laenutati juba ära. Siis aga kiikas poolkogemata veel ühte riiulisse ja avastas sealt „Minu Taani“ ning suutis seda isegi vaevu uskuda. Minu õnn! Aga see on ka ainus „Minu…“, mille olen raamatukogust kätte saanud.

Olukorra positiivne külg on, et nii saab minimaalsete südametunnistuspiinadega kodusesse kollektsiooni muudkui uusi raamatuid soetada, sest „Ma pean ju lõputöö jaoks võimalikult paljud „Minu…“-raamatud läbi lugema, aga neid on võimatu raamatukogust kätte saada!“ kõlab ka kõige ratsionaalsema mõtlemisega inimesele üpris veenvalt, ehkki ei mõju kuigi hästi vaese tudengi rahakotile…

Mis neis raamatuis siis nii erilist ikkagi on? Mina näiteks ei osanudki seda paugupealt välja mõelda. Vastuse leidmiseks kulus üksjagu aega, sest selles fenomenis on midagi natuke müstilist, millele on esialgu raske nime anda. See lihtsalt tabab meid – kui anda sõrm, mõistame ühtäkki, et oleme nüüd ise samas paadis nendega, kes raamatukogust viimsegi eksemplari laenutavad, ning soovime vaid, et oleksime sinna paati pisut varem roninud. Siis kui „Minude“ kohal riiulis ei haigutanud veel konstantne nukker tühjus.

Mõtteprotsesside subjektiivne tulemus pealkirjaga „Miks ma sattusin sõltuvusse ega suuda sellest enam vabaneda“ on järgmine:

• Ma olen eestlane. See selgitab nii seda, miks ma ostsin ja lugesin esimesena just „Minu Eestit“ (raamatus on ju öeldud, et meid huvitab isegi, mida elevandid meist arvavad, ammugi siis ameeriklased või teised välismaalased), kui ka seda, miks ma tunnen nüüd vajadust omada iga sarjas ilmunud raamatut, isegi kui sisututvustuse ja lugejakriitika põhjal tundub arukam oodata pensionipõlveni, mil raamatukogus jõuab järjekord minuni, ja raamat laenutada (raamatus on ju öeldud, et eestlastele meeldib asju, iseäranis raamatuid, kollektsioneerida). Eestlane olen ja eestlaseks jään – ei maksa võitmatuga võidelda.
• See on küll äärmiselt pealiskaudne, eriti raamatute puhul, aga „Minu…“-sari näeb tõeliselt stiilne välja ja see paitab mu esteetikameelt. Kaunid kaanepildid, kaunis kujundus on ilus ja puhuti iseloomulik (vahel on kaanepildi seos raamatuga ilmselge, mõnikord jääb minu jaoks arusaamatuks, see aga ei muuda fakti, et pildid on ilusad) raam sisule.

Mõni raamatusari näeb välja üsna ilmetu, mis loomulikult ei kahanda sisulist väärtust karvavõrdki, kuid „Minu…“-sari moodustab, ma ütleks, mingis mõttes lausa kunstilise terviku. See on veel üks põhjus (peale eelmises punktis mainitu) investeerida sarja kui tervikusse, sest üldmulje läheb ühe raamatu puhul kaduma.

Kuigi kõigil piltidel on oma võlu ja nad omamoodi täiendavad üksteist, on seniilmunutest mu isiklik lemmik „Minu Ameerika 2“ uuema väljaande kaas. See on lihtsalt lummav! Mulle tohutult meeldivad õhtused/öised vaated tuledes linnale ning koos tumesinise taustaga moodustub „Minu Ameerika 2“ kaanel mõnus natuke sünge, ent mitte hirmutav, ja peibutav kooslus, mis otsekui imab endasse ja esitab sõnatu kutse ise kohale sõita, et samas kohas seista ja sama pilti omaenese silmega kaeda, mitte läbi kellegi teise kaameraobjektiivi.

• Reisikirjandust on tänapäeval mitut sorti, igaühele midagi. Giid-reisijuht raamatu kujul võib sisaldada palju põnevat, kasulikku ja informatiivset teavet, ent annab seda edasi kuival neutraalsel viisil. Sealt võib leida näiteks fakti, et Ameerikas tuleb jätta jootraha, ning isegi seda, kus täpselt ja kui palju, kuid selle faktiga ei kaasne lõbusat lugu, millesse sisse elada, tunda koos autoriga kimbatust, juurelda, kuidas käitunuksin ise taolises olukorras ja mõelda: „See on täpselt midagi niisugust, mis juhtuks minugagi! Hea kõrva taha panna puhuks, kui satun kunagi Ameerikasse.“ (Kuidas mu humanitaaraju rõõmustab selle üle, et Eestis pole tarvis pärast arvesaamist inimkalkulaatoriks kehastuda ja peast protsentarvutusi sooritada. Ja et kinkekaardiga koos ei pea sularaha kaasas kandma.)

Mulle niisiis meeldib nende reisiraamatute juures just see seninägematu minu-faktor, mis tegi kirjastajad nõutuks. See on uudne, ja mis põhiline – aus lähenemine, sest pole kohustust olla hirmus asjalik või ilukirjanduslik, vaid iga autor võib olla just tema ise ja kirjutada nii, nagu tema oskab ja talle meeldib. See teadmine on isegi minu kui lugeja jaoks vabastav ja see vast meeldibki mulle „Minu…“-sarja puhul enim: isiklikkus, ausus, emotsionaalsus.

Samas, kui paljud viitsiksid lugeda võhivõõra ja sageli üldsusele tundmatu inimese argipäevast ja eraelust (kuulsate inimeste puhul huvitutakse ka kõige kummalisematest asjadest) ning selle veel raamatu kujul koju osta? Huvitav ongi just lugeda, kuidas see võhivõõras tundmatu pistab argieluga rinda võõras riigis, võõras kultuuris, võõras keskkonnas. Nii moodustubki täiuslik kombinatsioon MINU + … – üks ilma teiseta oleks igav ja teist ilma esimeseta on raamatupoed juba täis.