Lugeja Liis Sigrid Suu-Peica “Minu Horvaatiast”
Tekst: Liis, lugeja ja arvustaja. See postitus osales meie selleaastasel blogimängul.
Ma ise pole kordagi veel Horvaatiasse jõudnud, kuid Sigrid tekitas kindlasti selle isu. Tavaliselt pole ma eriline looduskirjelduste fänn, kuid tema oskas need täpselt nii parajalt kirja panna, et ma ei pidanudki raamatut lugedes lõike vahele jätma. Kogemus oli hea, usun, et sain täpse ettekujutuse Horvaatiast (tegelikult küll siis vaid ühest saarest).
Sigridi raamat oli põnev ka seetõttu, et olen ka ise mõelnud vabatahtliku töö peale. Niivõrd üksildasest vabatahtliku-elust pole ma varem kuulnud, aga just seepärast oligi seda lugu põnev lugeda. Kõik mu tuttavad, kes EVSi teevad, asuvad kuskil linnades ja elavad absoluutselt vastupidist elu. Seega andis Sigridi raamat mulle ka ideid seoses EVSiga: miks mitte kogeda mõne teise riigi maaelu, selle asemel et kuskil suurlinnas avastada seda, mida miljonid on enne mind avastanud?
Arvan, et minu jaoks seisneski raamatu põnevus üksiolemise kogemuses. Imestan, et Sigrid seda olukorda nii optimistlikult võttis. Lõpus loomulikult muutus asi vist liiga üksikuks ja ka seda suutis raamatu autor vägagi ilmekalt ning ausalt edasi anda.
Pean tunnistama, et raamatu lugemisest on paar kuud ja tegelikult ma väga ei mäletagi seda osa, kui Sigrid “tsivilisatsiooni” naases ning oma uut Horvaatia-kogemust alustas. Järelikult mõjus see vabatahtlikuks olemise peatükk mulle rohkem ja lükkas raamatu teise osa peast välja. Aga sellest pole mul kahju: sain lugemiselamuse kätte juba EVSi kogemuse kirjeldustest.
Soovitan “Minu Horvaatia” raamatut kindlasti ka tuttavatele. Hea võimalus silmaringi avardada ning meile tegelikult üpris tundmatu riigi ajalooga veidi tutvuda. Sain ise kindlasti targemaks ja loodan, et saan kunagi seda Horvaatia ilu ka oma silmaga näha!