Lugeja Ketlini essee

Autor: Ketlin, lugeja ja esseekogumisel osaleja

Miks mulle meeldivad Petrone Printi raamatud?

Esimest korda sattus Petrone kirjastuse raamatutest minu kätte „Minu Austraalia“ ja seda just enne Eestist lahkumist. Muidugi olin sirvinud-lugenud igasugu teisi kirjutisi Austraalia ja austraallaste kohta, aga Airi Illison-Cruzi raamat oli see, mida olin eneselegi teadmata otsinud. Lihtsalt üks lugu, ühe ränduri seiklus. Ahmisin igat lehekülge ja kui raamat läbi, siis oleks tahtnud kohe lennukile joosta! Teisi reisijuhte ja teatmikke sirvides jäi puudu emotsioonidest, blogisid lugedes puudus teinekord tunnete virvarri taga konkreetsus ja faktilisus, aga „Minu Austraalias“ oli nii emotsioone kui ka detaile ja fakte. Lausa kohustuslik teos enne kängurumaale reisimist!

Sain „Minu Austraaliast“ teada palju pisiasju, mida siia saabudes juba oskasin tähele panna ja ära tunda. Muidugi oli raamatus palju sellist, millega kuidagi nõustuda ei saaks, aga selles ju ongi mõnes mõttes selle raamatusarja võlu. Kaante vahele jõuavad väga isiklikud kogemused, iga autor toob lugejateni killukeste kaupa oma eraelu. Kauged riigid tulevad raamatu kaudu koju kätte ja seiklustest jutustatakse nagu parimale sõbrale. „Minu…“-sari võlub oma siiruse, avatuse, soojusega. Tavaliselt on lood nüüdisaegsed, alles hiljaaegu reaalselt toimunud sündmused ja see on kindlasti üks oluline plusspunkt.

Mulle meeldivad „Minu…“-sarja raamatud väga ka seetõttu, et peaaegu alati saan end vähem või rohkem raamatu peategelasega kõrvutada. Elan ka ise võõras keskkonnas, tihti avastan end uuest olukorrast, ikka veel on minu jaoks harjumatuid pisiasju. Väga põnev on lugeda, milliseid veidrusi või toredusi panevad eestlased tähele teistes kaugetes riikides. Ei olegi tähtis, et tegemist oleks just Austraaliaga, vahel leian võrdlusmomente ka nende autorite teostest, kes kirjutavad oma seiklustest hoopis näiteks kaugel Euroopas. Alateadlikult otsin vastuseid küsimustele, mis tekivad kodust kaugel, mõnikord leian huvitavaid vastuseid või seisukohti just raamatulehekülgedelt.

Avastasin „Minu…“-sarja enda jaoks vist natuke valel ajal, sest hetkel Austraalias elades, peavad raamatud läbima pika vahemaa Eestist siia ja see muudab iga uue teose ootamise aeganõudvaks. Kui minuni jõudis kauaoodatud „Minu Eesti“, siis lugesin seda täiesti teise suhtumisega! Pannes siin tähele, kui erinev on elu külmas Eestis ja päikselises Austraalias, ootasin pikisilmi kellegi kommentaare eestlaste kohta. Olin varem proovinud ette kujutada, kuidas tunneks end üks särav ja sõbralik austraallane hallis Eestis ja mõningate mööndustega (Justin on ju ameeriklane) sain oma kauaoodatud vastused. „Minu Eesti“ on kahtlemata üks minu lemmikraamatuid ja kindel lugemissoovitus!

Mäletan üht ütlust reisimise ja võõrasse riiki kolimise kohta, see kõlas umbes nii: võõrsil ei tohi unustada, et oled selle riigi ja rahva külaline, ning seda peab austama. Ameeriklane, kes tuli Eestisse elama, oleks justkui seda tsitaati silmas pidades oma raamatu kirjutanud. Mulle väga meeldib see suhtumine ja respekt Eesti ja eestlaste suhtes! Kuigi meile ei pruugi alati teiste käitumine meeldida ja paljudest asjadest ei saa „sissetungijad“ aru, siis kõige tähtsam on tahe mõista. Muidugi see ei tähenda, et kõike peaks taevani kiitma ja kriitika ei tule kõne allagi. Austraalias elades ja oma blogi kirjutades püüan ülalmainitud ütlust meeles pidada ja võtan eestkuju Justinist, kes küll sülti ei söö, kuid ei mõista hukka neid, kellele see maitseb!

„Minu…“-sarja on raske liigitada pelgalt reisiraamatute sarjaks, samas ei ole need ka elulooraamatud. Natuke üht ja natuke teist. Mõnikord mulle meeldib, et autorile ei ole ette antud teemasid, millest kindlasti peab kirjutama. Samas muudab just reeglite puudumine mõne raamatu nõrgemaks ja nii heas sarjas juba pettuda ei taha! Vahel mõtlen huviga, kuidas kirjutaks keegi teine samast riigist uue raamatu, n-ö teise osa.

Kuulun nende hulka, kes Petrone nime taga näevadki eelkõige „Minu…“-sarja, teistest raamatutest olen lugenud vaid „Poisi lugu“ (ehk järgmise väga põneva sarja algus?). „Minu…“-lood on enamasti mõnusalt mahlakad, aitavad tundma õppida paljusid põnevaid paiku maailmas, süstivad julgust ja ettevõtlikkust ka lugejatele. Sarja idee on mõnusalt lihtne, samas originaalne! Kes kord „Minu…“-sarja pisikuga nakatub, sellel kerget pääseteed juba ei ole!