Lugeja Janne essee

Autor: Janne, lugeja ja esseekogumisel osaleja

Miks mulle meeldivad Petrone Printi raamatud?

Petrone Printi raamatute lugemine algas minu jaoks 2009. aasta detsembris, kui asutasime 12-liikmelise sõpruskonnaga oma raamatuklubi. Kohtume korra kuus, vahel harvem, arutleme loetud kirjanduse üle ning valime välja raamatu, mille järgmiseks kokkusaamiseks läbi loeme. Nii jõudsid meie lugemisplaani ka „Minu…“-sarja raamatud. Sellest kujunes välja meie väike eriprojekt – n-ö raamatuklubi „Minu…“-sarja lugemine, mille raames igaüks koostab enda eelistustel põhineva edetabeli, hinnates läbiloetud raamatuid, ja kujuneb üks suur ja uhke pidevalt täienev edetabel. „Minu…“-sari on vägagi populaarne ja tänaseks on meie väikeses raamatuklubis kokku loetud juba 99 „Minu…“-raamatut, nii et peagi täitub ilus ümmargune number. Edetabeli juhtpositsioonidel ehk vaieldamatud lemmikud on raamatud „Minu Island“ ja „Minu Eesti I“.

Minustki on selle võistulugemise käigus kujunenud Petrone kirjastuse raamatute, täpsemalt „Minu…“-sarja järjepidev lugeja. Võiks öelda, et selle sarja lugemine on minu jaoks juba harjumuseks kujunenud: korra kuus on öökapil kindlasti teiste raamatute kõrval ka üks reisiraamat. Tegemist on mõnusa ajaviitega, mida on pärast väsitavat tööpäeva enne magamaminekut mõnus ja kerge lugeda ning mis viib mõtted argielult kaugetele maadele rändama. Petrone Print’i raamatuid on hea ka reisile või pikemale sõidule kaasa võtta: raamat mahub parajasti kotti ning ei tee seda üleliia raskeks, ka lugemine ei nõua liigset keskendumist.

Ühtekokku olen läbi lugenud 16 „Minu…“-sarja raamatut. Mulle meeldib, et raamatuid on kirjutanud väga erinevad inimesed, tänu sellele ei lähe lugemine üksluiseks, sest igal autoril on oma eripära, maailmavaade, mõtted, seiklused. See ei ole lugemine pelgalt mõnest riigist, vaid ka inimesest ja tema elu põnevamatest seikadest võõral maal: kuidas toimub kohanemine võõras keskkonnas, enese leidmine, oma põhimõtete ja harjumuste ümberkohandamine, omaksvõtmine kohalike poolt, sõprade leidmine ning lõpus kodumaale tagasipöördumine, kus jällegi nagu algaks seesama ring uuesti. Igal maal on oma kombed ja tavad, head ja vead, ning inimene peab tegema endaga kompromisse, et sinna keskkonda püsima jääda.

Kahtlemata saab kasulikku ja maailmapilti rikastavat teada riikidestki. Huvitav on lugeda teise inimese pilgu läbi kohtadest, kus alles ise oled käinud, aga kindlasti on põnevam leida uut. „Minu Island“ ja „Minu Horvaatia“ maalisid riikidest nii ilmeka ja eripärase pildi, et tekkis soov kindlasti neid isegi kunagi külastada. Niisiis võib „Minu…“-sarja raamatuid lugeda ka kui reisisoovitajaid.

Petrone Printi „Minu…“-raamatuid lugedes olen saanud vägagi erinevaid elamusi: äratundmist ja eneseirooniat, värvikaid ja kaasakiskuvaid reisikirjeldusi, lõbusaid juhtumisi, nalja ja naeru, mõtlemapanevaid juhtumeid, erinevaid mõtisklusi ja palju muud.

Loodan, et kirjastus jätkab sama vahvalt ja usinalt oma tööd ning tänu sellele jõuab minuni mitmeid häid raamatuid, mis väikese raamatuklubi „Minu…“-sarja edetabelis ikka esiotsa poole jõuaks.

Jõudu ja jaksu, Petrone Print!