Loone Otsa raamatu “Mustamäe valss” esitlusest Mustamäe kultuurikeskuses Kaja

Tekst: Eda Allikmaa, raamatu toimetaja

Need, kes on juba lugenud Loone Otsa “Mustamäe valssi”, oskavad aimata, miks toimus raamatu esitlus nimelt Kaja kultuurikeskuses, majas, mis paljude mälus püsib visalt Kaja kinona. Olgu öeldud, et kinokunst oli Nõukogude riigivõimu suursoosik ja igas suuremas linnaosas asus raamatu tegevusajal 1980ndatel oma kino, iseenesest mõista ka Mustamäel.

Oli maikuu viimase laupäeva pärastlõuna, õues oli 24 kraadi sooja ja need tallinlased, kes ei olnud nädalavahetuseks linnast ära sõitnud või vanalinnapäevadel või Mustamäe suurel rahvapeol Männi pargis, olid kõik tulnud Loone Otsa kuulama. Või vähemalt mulle nii tundus. Ruum sai pilgeni rahvast täis ja samal ajal all suures saalis toimuv tantsuõhtu (Vene ajal öeldi: tantsuõhtu lindimuusikaga) sobis hetke ideaalselt.

Üritus oli välja kuulutatud loenguna Mustamäest kui nõukogude aja ideaallinna mudelist. Kes on kuulnud Loone Otsa loenguid kultuuriloost, kellel on olnud õnne olla tema õpilane kõrgkoolis, mõnel koolitusel vmt; ja muidugi ka lillebukettidega kohale tulnud Loone klassikaaslased, sõbrad-sugulased, teadsid juba oodata midagi erakordset, aga mida täpsemalt…?

Loeng algas piltmõistatusega. Lektor astus publiku ette punase hularõngaga, lükkas selle õlale, keeras end publiku poole küljega ja tardus kommunismiehitaja poosi. “Mida see pilt teile meenutab?” Üllatav, kuid publiku hulgas oli mitu inimest, kes tundsid ära hularõngaga naisvõimleja Akadeemia tee paneelmaja seinalt. Siia sobib katkend raamatust “Mustamäe valss”:

Teeäärsete majade otsaseinu kaunistasid Margareta Fuksi ja Valli Lember-Bogatkina hiidsgrafiitod, mis kajastasid nõukogude elu optimistlikult säravat tegelikkust suunaga tulevikku. Kiirgava päikese all mängisid lapsed lennukiga. Iga loll sai kohe aru, et suureks kasvades saab põlvpükstes poisikesest piloot, võib-olla isegi kosmonaut. Teisel majal sammus sire plika, iluvõimleja hularõngas üle õla. Täiskasvanud kolmandal hoonel hoolitsesid tööstuse õitsengu eest, pealtnäha olid nad variatsioon töölise ja kolhoositari teemale, kuid uljalt kaharas seelikus naine võis sama hästi hoida pea kohal näiteks kimbukest toorraua latte (minule nii tunduski). Ehitajate tee äärsete majade kunstilist poolt inspireeris kosmosevaimustus: seal paitasid silma sodiaagi tähtkujud, mäletan Vähi konstellatsiooni ja selgitavat sõrgadega nimeandjat. Tänaseks on enamik ilu kadunud soojustuse alla.

Kas meie järeltulijad 31. sajandil huvituvad sellest, mis on isolatsiooni all? Kas nad leiavad üles töölisnaise seelikuornamendi ja kirjutavad selle põhjal teadustöid 20. sajandi teise poole rõivamoe kohta? Kas nad saavad üldse aru, et pildid on illustratiivsed ega märgi näiteks kultusrituaale, mille käigus ohverdati väikesi lapsi?

Mul ei ole kavas hakata ümber jutustama loengu sisu. Ja kui aus olla, jäigi rohkem mällu kohapeal valitsenud mõnus meeleolu. Lektor lõbustas publikut vaimuka monoetendusega, mida katkestasid naeruturtsatused ja mis kohati paisusid üksmeelseks naerukooriks (lugege Loone Otsa raamatut!). Kulminatsioon saabus siis, kui leti alt ilmus välja defitsiit: paar latti suitsuvorsti, mandariinid, mõned pudelid Sovetskoje polusladkoje‘t ja toasooja Pepsit. Hüüti proosit, Loone vanem tütar Birgitta lõikas kõigile soovijatele suitsuvorstist pakse viilakaid ja päevakangelasele kingiti nii palju lilli, et Loone abikaasa pidi käima neid ekstra autoga koju viimas. Kirjastus müüs maha viimase kui kaasa võetud raamatu, kaasa arvatud Loonele ette nähtud autorieksemplarid.

Pärast loengut kutsus Loone väiksema seltskonna järelpeole paar maja edasi restorani Tuluke, mis Vene ajal kandis nime Schwerin. Kõik jätkus plaanipäraselt. Mingi ime läbi on see paik suutnud säilitada oma endisaegse ilme: hämar akendeta ruum, raskepärane sisustus… Restoraniuksel oli puudu ainult silt VABU KOHTI EI OLE. Kohe selgus, et ainult silt oligi puudu – restoran ootas selleks õhtuks üht teist seltskonda sööma. Olime juba autodesse istumas, kui meid restorani tagasi kutsuti. Saime isegi omaette kambrikese pika lauaga. 1984. aastal Eesti NSVs ei oleks seda juhtunud.