“Kustutatud tükk” raamatust “Minu India”, vol 2

TELEFONIKÕNE HARVI ISAGA

Tekst ja fotod: Eeva Kaun, ja kohe on tulemas välja tema raamat “Minu India”.

Minu aeg Delhis hakkab otsa saama. Ma pean õige varsti suunduma Nepali, kuid Harvi ei lase mul minna, enne, kui ma pole külastanud ta vanemaid. Pealegi asub nende farm Uttrakhandi osariigis, vaid 30 kilomeetrit Nepali piirist.

Harvi isa helistab kell 6.30 hommikul.

“Halloo,” pobiseb Harvi uniselt telefoni.

“Mis? Kas te ikka veel magate?” Harvi isa arvab, et hoolimata sellest, et Harvil ei ole ühtegi vesipühvlit, ärkavad kõik normaalsed inimesed lüpsmise ajaks üles.

“Mida me öösel tegema peaksime?” õiendab Harvi haigutades.

“Ma helistan, sest ema tahab teada, mida sinu külaline sööb?”

Harvi ja tema isa on seda vestlust pidanud terve nädal kolm korda päevas.

“Kõike,” vastab Harvi.

“Kõike?”

“Kõike.” Harvi peab väikese pausi. “Parem kui te eriti palju masala’t toidu sisse ei pane.”

“Acha,” on kuulda, kuidas Harvi isa õpetussõnu üles kirjutab. “Mitte palju masala’t. Paar lusikatäit ainult.”

“Ega vürtse,” lisab Harvi ruttu.

“Vürtse? Mis vürtsidel viga on?”

“Talle ei maitse.”

“Acha. Võib-olla ainult näpuotsaga tšillit.” Kujutan ette, kuidas isa selle teisel pool üles kirjutab.

“Ostke palju juur- ja puuvilju,” lisab Harvi.

“Milliseid?”

“Kõike.”

“Kõike?”

“Kõike.” Harvi mõtleb hetke. “Kuid mitte mangot.”

“Mis mangodel siis viga on?” Harvi isa on natukene solvunud. Harvi on rääkinud mulle oma farmi suurtest mangoaedadest, mida Uttrakhandi põllumajanduskooli õpilased igal aastal imetlemas käivad.

“Talle ei maitse. Tooge kilode kaupa banaane. Neid ta sööb. Ja mitte ühtegi apelsini, paps.”

“Mis apelsinil viga on?”

“Tal on allergia.”

“Acha,” pobiseb Harvi isa telefoni.

“Ta sööb mitu kilo korraga ja läheb täpiliseks.”

“Mis ta siis pugib nii palju? Mitu kilo! Selleks jätkuks tervele meie perele,” ma lausa kuulen kuidas Harvi isa teisel pool toru pead vangutab.

“Talle maitseb ja ta ei saa pidama,” seletab Harvi ja heidab mulle etteheitava pilgu.

“Nagu jänes. Sellisel juhul me anname talle vaid kaks apelsini päevas. Ma lähen kohe ja ütlen kõikidele töölistele ja naabritele, et nad valgele naisele apelsini ei annaks. Mida veel?”

“Herned,” lisab Harvi kähku.

“Herned?”

“Talle maitsevad. Ta sööb mitu kilo päevas, kui talle ette anda.”

“Nagu jänes. Eks nad tuleb siis ära peita. Sahvrisse. Ja anname talle jao kaupa.”

“Acha.”

Lihtsalt solvav, kui sind koheldakse kui lasteaialast. Kuid Harvi ajab mind vannituppa. Meie rong Amritsari lahkub hilisõhtul.