Kuidas ugrimugride Suurim Saladus oleks peaaegu ugrimugri raamatust välja jäänud
Autor: Rein Sikk, Eesti Päevalehe ajakirjanik, raamatu „Minu Ugrimugri“ autor
Et kõik algusest peale ja ausalt ära seletada tuleb alustada sellest, et Petrone Prindi nägusad näitsikud palusid mul siia blogisse kirjutada, et kuidas siis „Minu Ugrimugri“ üldse sündis.
Seda ma nüüd teengi. Ja ütlen välja ühe pisikese saladuse Suure Saladuse kohta.
Loos on kaks peasüüdlast Justin Petrone ja Kadrina bassein. Täna olen neile mõlemile südamest tänulik.
Seega, oli sügis 2009. Olin just eelmisel õhtul lõpetanud Justin Petrone „Minu Eesti“ lugemise ja sumasin hommikul Kadrina basseinis. Alati kui vähegi võimalik käin ma hommikuti hüljest mängides just seal oma mõtteid kogumas. Ja mis lust on hiljem tööle minna, kui pooletunnine hülgemäng on su pea triiki täinud tarvilike mõtetega. Nüüd on need vaja ainult kirja panna.
Ja nii ma siis seal sumasin ja „Minu Eesti“ peale mõtlesin, kui äkki jõudsin selleni, et minul on ka ju raamat olemas ja peaaegu et valmis.
Peas nimelt.
Raamat kõigist neist vahvatest ja enneolematutest juhtumitest, mis minuga sündinud mööda soomeugrilaste asualasid rännates ja hõimalastega kohtudes. Kõik ei mahu ju lehte. Ja kõige koht polegi lehes. Aga kõik olulisem on mälus alles.
On olnud hulgi nii naljakaid juhtumeid kui kurbi hetki, rääkimata sellest, et olen pidevalt mõelnud meie – soomeugrilaste püsimise saladuse peale. Ja võib-olla selle ka leidnud.
Sumamine sai basseinis sumatuid ja mõte valmis mõeldud, nüüd jäi üle vaid teostus.
Lõuna ajal saatsin Epule e-kirja, et selline mõte tuli pähe. Et kirjutaks raamatu ugrimugri maadest ja ugrimugri inimestest. Epp oli paukselt nõus. Ja õhtuks olime praktiliselt käed löönud. Virtuaalselt. Lausa lust ja lillepidu niimoodi tegutseda. Mõeldud – tehtud. Ei siis muud kui … tuld.
Nüüd jäi vaid üle kõik tarviline nüüd ajurakkudest välja kaevata ning kirja panna.
Arvuti klõbises, klõbises, klõbises.
Nii lihtne see oligi.
***
Ja mäletan, et käsikirja lubatud äraandmiseni oli jäänud üks päev. Oli kevad 2010. Kõik tundus absoluutselt klaar ja selge olevat. Ära tegin. Jess!
Nii igaks juhuks, kuigi ei teagi täpselt, miks, kerisin käsikirja viimaseid lehekülgi arvutiekraanil edasi-tagasi.
Ning korraga haaras mind õudus.
Appi! Ma olin mitu kuud kirjutanud ja mõelnud ikka selles suunas, et tuua välja ugrimugride Suurim Saladus. Lasta sel paista läbi erinevate kohtumiste, läbi erinevate juhtumiste. Just selle Suure Saladuse lugejatele välja ütlemine oli ju olnud raamatu kirjutamise peaeesmärk ja peamine mõte. Aga lõpuks tuli see Suur Saladus ju ka selgesõnaliselt välja öelda. Sest nii olin lubanud. Ja just selle Suure Saladusega pidi raamat lõppema.
Aga ju oli see Suur Saladus selle raamatu kirjutamise ajaga nii väga minu omaks saanud, et ta ei tundunudki enam niiväga Suure Saladusena. See oli pigem juba tavaline tavatõde. Seepärast, et olin selle peale nii palju mõelnud.
Ja nüüd haaras mind õudus kui olin käsikirjale viimaseid pilke heites korraga aru saanud, et olin jätnud selle Suure Saladuse ju … raamatusse kirja panemata. Olin unustanud. Nii oleks äärepealt jäänud täitmata lubadus, mille lugejatele andis. Nimelt viia nad selle Suure Saladuse juurde.
Ohh!
Õnneks oli veel aega. Ja õnneks oli mul Suur Saladus nii selge, et läks ludinal kirjaridadesse. Ja päästis raamatu ära.
Vaat siis, mis võib juhtuda kui ühe asja peale liiga palju mõtled. Aga see on tegelikult ka väga ugrimugrilik.
Ei Epule ega teistele tublidele Petrone Prindi näitsikutele pole ma senini sellest äpardusest rääkida julgenud.