Kuidas Manona Paris Moskvat vaatles ehk “Minu Moskva” tagamaad

Tekst: Manona Paris, “Minu Moskva” autor

Kui kõik ausalt ära rääkida, tegi Epp mulle ettepaneku kirjutada “Minu Moskva” juba enne minu esimest Moskvasse minekut. Siis, kui mu tollal veel elukaaslane Krister Paris oli alles Venemaale ametisse määratud ja mina meie suhte tuleviku osas vägagi kahevahel.

Järsku aga hakkasid asjad juhtuma koleda kiirusega, korraga avanes ja sulges palju uksi, ja nii ma end juba paari kuu pärast Moskvas Leningradi vaksalis rasvapirukaid haistmas leidsingi. Moskva, see maagiline energiadünamo, lihtsalt neelas mu alla, ja pole siiani must lahti lasknud.

Moskva on eestlaste jaoks alati olnud karm koht, vahel muidugi ka tehtult. On terve hulk kaasmaalasi, kellele viha Moskva vastu on religioon. Või kes lihtsalt kardavad kõike, mis Kremli tähtede alla juhtub või nende ette satub. Eriti kui need on kaasmaalastest ajakirjanikud. Nii ongi meie suhe Eesti esindusega Moskvas enam kui jahe. Väidetavalt oleme me julgeolekurisk, suhtlusembargo laieneb ka mulle ja meie aastasele pojale.

Vahel on keeruline ka igapäevane töö, eriti kui kaamera ette satuvad need, kelle suid tahetakse siinmail sulgeda. Venemaa on koht, kus tõele liiga lähedale jõudnud ajakirjanikele siiamaani heal juhul peksa antakse, halvemal aga kuul pähe kihutatakse. Väikese Eesti “tintlal” pole sellist kohtlemist tegelikkuses vaja karta, sest meie ei tegele Venemaa jaoks põletavate probleemidega. Meil toimuv ja öeldav ei lähe Moskva üldsusele üldse suurt korda.

Ja vahel saab ka nalja, eriti kui noorteorganisatsioon Naši ja teised taolised uuspioneerid lõbutsema hakkavad ning veterane soojast koikust rõsketele tänavatele tsirkust tegema kisuvad. Nemad ise muidugi meie lõbususest aru ei saa, kuid erinevalt Eesti vabariigist (kellele nad palderjani kirjutavad) on neil eesti ajakirjanikega soojad suhted.

Ma ei oskagi vahel ausalt öeldes neisse vajaliku sarkasmiga suhtuda, sest haledaks kisub – näen ju, et kauge provintsi noored üritavad Moskvas end inimväärsema elu peale murda. Ning ega nad seda propagandat ka nii väga usu. Saab neile siis seda oportunismi Venemaa üldise majandusliku ja sotsiaalse kaose najal pahaks panna? Neil pole tegelikult ideaale, on vaid vajadus ellu jääda ja jõuda haljama oksa peale. Üks mu tuttav Taani ajakirjanik küsitles üht neist – tšikk ei teinud saladustki, et käib õhtuti ööklubides, et meestega magades teenida raha uusima iPhone’i jaoks. Tema jaoks on see normaalne. See ongi kurikuulus generatsioon P ehk Putini põlvkond. Pole ideaale, on vaid huvid – raha ja võimu järele. Ning tegelikult on see muidugi kurb.

Ja see kõik tegi mu töö kirjutamisel jube raskeks. Ma ei tahtnud öelda, ei, ma ei saanud öelda, et Moskva on seda või teist. Ma teadsin suurepäraselt, et linn ise teeks järgmisel hetkel midagi, mis tõestaks vastupidist. Ma ei saa, ma ei tohtinud olla kohtumõistja, isegi analüüsijana jäi mu platvorm nõrgaks. Ma sain/saan olla vaid vaatleja. Keegi, kes vaatab ja kirjeldab sündmusi läbi oma silmade.

Palju jäi lihtsalt ruumilimiidi tõttu raamatust välja, palju juhtus pärast seda, kui olin käsikirja juba üle andnud – no näiteks mu peaaegu käsipidi kokkuminek Kristerit sõimanud neonatsiga. Pagan, ma üllatasin ennastki, minnes lapsevankriga õiendama endast kaks korda suurema töllmokaga. Toona olin sigavihane: kuidas ta julgeb meid natsideks nimetada, kui ise on oma sümboolika ja riietusega kõndiv natsi-prototüüp?

Vastuolud – need on Moskvas igapäevased nähtused.

Ma loodan, et pakun kas või natukenegi äratundmist ja kuhjaga avastamisrõõmu. Mis aga peatähtis – Moskva pole vaid Kreml ja kurjuse kants. Võib-olla on just selles lauses vastus küsimusele, miks ma selle raamatu kirjutasin. Moskva on Eesti lähikonnas olev suurim megapolis, millel on ainulaadne magnetism, mille mõju nii heas kui ka halvas mõttes võiksime me paremini tundma õppida. Seeläbi õpime me paremini tundma ka iseend, oma hirme ja nõrkusi, ent ka tugevusi.