Kuidas ma kirjutasin “Mustamäe valssi”

Tekst: Loone Ots, “Mustamäe valsi” autor

Olin alati arvanud, et mälestuste avaldajad peavad olema tuntud tüübid, need, kelle kultuurilooline jalajälg pärineb kummikult suurusega vähemalt nr 48. “Eesti elulood” tõestas vastupidist. Meis eestlastes on uskumatu potentsiaal säravalt sõnu seada. Hea küll, eks neid tavainimeste lugusid ole ehk enne trükkimist toimetatud. Aga ikkagi – millised romaanimõõtu saatused, millised pöörased kired, võitlused, ahastused! Milline aeg ja millised kohad taaselustuvad! Hakkasin mõtlema enda lapsepõlvest ja koolieast. Leidsin sealt mõndagi, mis võiks huvitada ka siis, kui autor ei ole seesama, noh, suurekummikuinimene.

Lõplikult surus mu näpud klaverile Andrei Hvostovi “Sillamäe passioon”. Just seepärast, et see oli pea sama aeg, aga mehe pilgu läbi ja Sillamäe koolis. Mõtlesin, et oleks hea vastukaal pakkuda ülifeminiinses keskkonnas sirgunud tüdruku elu Tallinna heades eesti koolides.

Kirjutamine iseenesest oli suur rõõm ja igavene rist. Rõõm, sest materjal oli nii lahe. Rist, sest raamat ei saa ju olla tuhat lehekülge pikk. Niisiis tuli kogu aeg vaikselt iseenda küünalt kustutada. Näiteks jäi välja palju kultuuri, teatriskäimisi ja muud asjastumast ja huvitavat. Aga mis teha!

Parim osa oli pildivalik. Lust ja lillepidu. Mobiliseerisin võimaluste piires ka isa-ema-sugulasi. Pilte tuli juurde, mõnda polnud näinudki, mõne olin unustanud. Hämmastas, kui ILUSAD mu lähedased on olnud. Ja Margit (kunstnik Margit Randmäe) siblis omakorda jumal teab millistes arhiivides, kitkus välja vaimustavaid kaupluseinterjööre 1960ndaist ja palju muud, mis väärinuks aukohta. Siis meenus raamatu maht ja pildid hakkasid vaikselt kaduma, vaata eestpoolt.

Kui lõpuks “Puhh!” öeldes joone alla tõmbasin, jäin mõtlema. Argipäev-äripäev kulgeb omatahtsi, kiirelt ja teokeskselt. Mõtlemiseks, saati meenutamiseks, ei jää aega. Nüüd olin aja võtnud – suurepärane! Vajalik! Miks? Sest selgus: mul on olnud nii tore elu, nii vahvad kaaslased, nii palju rõõmu. Mustamäe on olnud nii tore koht, et praegu ei aimagi. Elagu Mustamäe!

Ütlen seda ausalt ja mitte reklaamiks.

LOONE OTS

lehekuul 2012