Kuidas ma kirjutan

Täna, 3. märtsil on rahvusvaheline kirjanike ja kirjutamise päev. Sel puhul taasavaldame Epp Petrone postituse, originaalis kirjutatud 12. märtsil 2013. aastal Epu blogis.

Ma olen viimased nädalad peamiselt tegelenud raamatu “Kas süda on ümmargune” teise osaga. Ja mõtlesin, et paneks siia kirja, mismoodi mina kirjutan :). Seda võiks endalgi aastate pärast olla huvitav üle lugeda. Ja vaadata, kas protsess on sama. Seni on enamik mu raamatuid nii tekkinud (võibolla blogipõhised kaks esimest “Ameerikat” vähem, teised küll).

Kõigepealt on KÄSITSI KIRJUTAMISE aeg. Märkmikud ja vahel ka mingid suvalised paberitükid. See on vist mu lemmikfaas, sest sel ajal pole kindlasti mitte mingit kirjutamishirmu. Lihtsalt ideed, muljed, kogemused, mina ja paber. Kõige olulisem on üldine joon kirja saada. Vabaduse annab teadmine, et nagunii see pole lõplik. (Kusjuures sageli tuleb niimoodi vabalt sõnastades just mahlakas mõte, et ega seda hiljem palju ei muudagi…)

Siis on tavaliselt PAUS. See paus võib olla vägagi pikk, mõni paberitükk on minuga kolinud kümme korda ja oodanud oma aega. Näiteks selle südameraamatu 2. osa tegevus põhineb suures osas Malaisia Robinsoni-saartel 2001 kevadel toimunud sündmustel ja nõnda on salvräti peale kritseldatud mõtteridu alles hoitud… 12 aastat!

Siis algab KIRJUTAMINE ARVUTIS. Mina olen ALGSE KONDIKAVA pooldaja. Kusagil on selline kaart, kus on kirjas, mis täpselt kuhu tulema peaks, nii süžeeliinide kui ka laiemate mõttearenduste osas.

Ja siis tulebki hakata KONDIKAVA TÄITMA. See faas pole muidugi lihtne, sest nüüd tuleb lahti teha kott märkmike ja paberitega, hakata neid sisse trükkima ja õigesse kohta kleepima. Muidugi selgub, et mul on nii mõnegi asja kohta kolm kuni viis versiooni, sest aeg on läinud ja mõte on käinud, peamised eesmärgid antud teksti osas on juba aastaid samad olnud, aga vaat mälu ei ole kindel, kas olen juba selle asja kirja pannud või ei, nii et panen aga vahel uuesti.

Ja kuigi eri versioonide võrdlev avaldamine võiks ka olla kirjanduslik avantüür, ei tee ma seda. Arvan, et lugeja tahab ikkagi eelkõige lugu, mis lehekülgi pöörama ajaks. Pole midagi olulisemat kui lugu. Oma stiilivõngete avaldamine oleks lihtsalt lugeja ärakasutamine, arvan ma.

Ja niisiis valin neist versioonidest selle, mis sisse läheb. Selle versiooni, mille auks saab loo kandmine.

Igatahes on see üks ajamahukas töö, ja närve kulutav ka. Aga kindlasti pole tegu lihtsalt mehaanilise ümberkirjutamisega, sest samal ajal juba toimub looming. Ühest ideest sünnib teine.

Ma alati kujutan ette, et olen skulptor, kes peab kuju välja lööma kivist. Viimistleda saab pärast. Aga esialgu peab lihtsalt aru saama, kus on piirjooned.

Ja siis hakkab AUKUDE TÄITMISE aeg. Juba on tekkinud lugu, juba on sees palju kohti, millega võib rahul olla, aga vahepeal on kohutavad augud, millesse lihtsalt peab sisse minema ja neist jagu saama.

Olen märganud, et korraliku pika kirjutamispäeva jooksul on võimalik täita heal juhul umbes 30 auku. Tekib hetk, kus tunned, et nüüd on insipiratsioon sees, nüüd saab, nüüd tuleb… Viis minutit, pool tundi, üliheal juhul tund. Ja kui auk on täidetud, läheb see tuhin üle. Tuleb leida uus ja siis uuesti end sinna sisse sundida.

Ning väga pikalt järjest seda teha ei suuda. Vahepeal peab aukude täitmise järel tuulutuspause olema, minul vähemasti on nii.

See on igatahes see kõige loomingulisem faas, kus algne idee näitab, kas ta hakkab lendama, kas temast saab asja.

Ja mitu korda on juhtunud, et kas aja või sisetunde tõttu on siin kusagil alanud uus PAUS. Tekst võib minna tagasi sahtlisse, isegi aastateks, et siis mingil hetkel saaksin uuesti üle lugeda ja sellesse sisse minna.

TEKSTI JA ENDA SUHE on ka huvitav teema. On olnud hetki, kus ma kardan oma teksti. Kardan, et olen võtnud liiga suure ülesande ega saa hakkama. Või et mu toon on liiga intiimne ja inimesed ei suuda seda lugeda mitte ilukirjandusena, vaid ikka kollase kõmukirjanduse prismat kasutades. (See käib just täiskasvanutele mõeldud lugude suhtes.)

Nii et see on omaette mõttetehnika, unustada kõik hirmud. Mina kirjutan anonüümsele inimesele, kes ei ela mitte siin ja praegu. Tema ei tunne mind. Ta on ehk täna juba siia ilma sündinud, aga võibolla veel ei ole ka. See tekst peaks teda kõnetama, lugu ise peaks teda liigutama. Ja just see on kõige olulisem, mitte mingi prototüüpide otsimine või imestamine “kas see päriselt ka temaga niimoodi juhtus”. Tema ei hooli minust kui autorist, tema hoolib loost. Ja see annab vabaduse! Ka mina peaksin ainult loost hoolima, mitte sellest, milline on retseptsioon ilmumisjärgsel kuul või aastal.

Veel üks tehniline nipike. Olen aru saanud, et hirmust aitab üle saada ka see, kui ma jätan ühe lihtsa “augu” järgmise kirjutamispäeva alguseks. Ma juba tean, kuidas teda täita, ma ei hakka põdema ega asendustegevuseks midagi muud tegema (haa, nagu näiteks seda blogipostitust kirjutama, mida ma praegu teen!). Kui on juba see üks auk täidetud, siis on sees hea julge tunne, on tekkinud usk, et tänane kirjutamispäev läheb hästi!

Vaat nii. Ja siis ongi tekst järsku valmis, see tuleb alati nagu väikese üllatusena, sest tavaliselt on mul algus ja lõpp ammu valmis ja lihtsalt tegelen aukudest lahtisaamisega. Ammu juba ootan ja loodan, et homme on valmis, aga ikka läheb veel mõni päev, kuni – üllatus! Ongi valmis!

Siis tuleb juba TOIMETAMINE ja ÜMBER KIRJUTAMINE. Aga sellest ehk mõnel teisel korral :).