Kokaraamatu tegemine oli igas mõttes põnev…

Tekst: Elina Sildre, “Minu kokaraamatu” toidutegija, stilist ning fotograaf

Olin esialgu üsna üllatunud, kui mulle tuli Petrone Printilt pakkumine valmistada ja pildistada üles kõik toidud nende kokaraamatu jaoks. Kui aga selline võimalus anti, siis oleks patt ka niisama kergelt loobuda. Kuna toidufotograafiaga oli mul pistmist olnud ainult mu oma blogiga seoses (mis võrreldes teiste omasugustega kõrge kunstilise tasemega just ei üllata), siis seda enam oli põhjust pingutamiseks. Tagantjärele vaadates olen tehtud piltidega täitsa rahul.

Rahustavalt kõlas see, et retsepte saadavad n-ö tavalised inimesed, mitte elukutselised kokad. Nii lootsin, et väga kõrgelennulisi toite ilmselt tulema ei hakka. Ja nii enam-vähem läkski. Kuigi see, et inimesed söögitegemises end just kõige kodusemalt ei tunne, oli mõnel juhul segavalt tunda küll. Seda siis eelkõige segastes tegevusjuhistes või ainete koguste puudumises, mida sai õnneks analoogsete retseptide abil parandada.

Väga spetsiifiliste koostisosadega toidud palusime autoritel asendada mõne muu roaga. Näiteks India toidud sisaldasid algses versioonis minu jaoks ennekuulmatuid asju ja ilmselt selliseid toiduaineid nagu ogavesiroosi viljad või tahke kummipuu mahl Eesti poodides ei leidu. Ka Soomes ehk rohkem levinud põhjapõdraliha pole meil just tavaline asi. Maitseainete osas olime natuke paindlikumad, kuna neid ikka aeg-ajalt liigub, meil on maitseainete poode ja inimesed toovad ehk ka reisidelt üht-teist kaasa. Vahel tekkis probleeme mõne sellise koostisosa leidmisega, mis mäletamist mööda pole sugugi haruldane. Näiteks maisitõlvikud, kui neid vaja oli, ei leidnud ma tõlvikuid 3−4 poest ja siis lõin lõpuks käega. Seevastu nüüd, kui mõnes supermarketis käin, on maisitõlvikud alati kenasti riiulis rivis. Samasugune häda ja vaev oli ükskord värske koriandriga, kui seda hüpermarketist ostma ei saanud minna. Meeleheiteni aetud abikaasa sai lõpuks ühe kimbukese Balti jaama turult ühe venelasest onkli käest. Koriandri välimus on tal nüüd vähemalt elu lõpuni meeles.

Kuna mina valmistasin ise ka kõik toidud, siis suures osas me oma perega need ka ära sõime. Ühe mitmekäigulise söömaaja korraldasime ka Petrone Printi siseringis. Mulle endale meeldisid kõik Gruusia toidud, Kreeka ja Ibiza toitudes oli mitu lemmikut, kalasõbrana meeldisid mulle ka pea kõik kalatoidud. India porgandihalvaa ja Hispaania flan olid lihtsad ja omapärased magustoidud, neid olin plaaninud juba ammu teha ja kokaraamatuga seoses olin selleks õnneks lõpuks ometi “sunnitud”. Minu kookidega ära hellitatud maias abikaasa andis oma erilise tunnustuse Kanada siirupikoogile ja Prantsuse šokolaadikoogile.

Et pildistamisel on suur tähtsus ka serveerimisel vaja minevatel nõudel, siis suur tänu tuleb öelda Kiika Kööki poele, kus ma keskmiselt kord nädalas omale nõusid ja söögitarvikuid laenamas käisin. Ilma nendeta poleks raamat ilmselt pooltki see, mis ta on. Ja rahvusraamatukogust laenatud maakaardid andsid kaanepildile ja vahelehtedele ka kindlasti palju juurde. Peale selle, et ma oma tubli ämma kaasabiga raamatukogust põnevad maakaardid sain, otsis ta mulle ka aeg-ajalt mitmesuguseid tekstiile, mida pildistamisel kasutada. Vahel oli selleks töökaaslase käterätik, vahel mõni kena sall jne. Kuna ajaliselt kiire polnud, tegin 3−4 toitu nädalas ja see oli minu jaoks täitsa paras tempo. Polnud vaja kiirustada ja sai rahulikult mõelda, kuidas järgmist toitu pildistada.

Kuna projekt oli igas mõttes huvitav, siis loodetavasti tuleb sellele raamatule ka järg.