Kaks tähtsat raamatut: Andrei Hvostovilt ja Nasta Pinolt

Tekst: Epp Petrone, toimetaja ja kirjastaja

Mind huvitab aeg.

See, mida aeg (ajastu, keskkond, kuidas seda iganes nimetada) inimesega teeb, mismoodi suhestuvad aeg ja inimene, ning mismoodi inimene seda hiljem tõlgendab.

Mäletan täpselt hetke, mil mul tekkis idee teha uus raamatusari: selline, mille abil lugejad saaksid rännata mitte maade vahet, vaid ajastute vahet. See oli 2007. aasta sügisel, lugesin raamatukogust koju toodud ajakirju ja nende hulgas Loomingut, kus oli Andrei Hvostovi novell Sillamäe tüdrukust Juliast. Alustasin kohe esimese hooga ära kirja mustandi Andreile, sõnumiga, et ta peaks oma lapsepõlvest raamatu kirjutama – aga ma jäin hätta enda argumenteerimisel. Vahel on ju nii, et sisetunne teab täpselt, mis on õige, aga sõnastada seda veel ei suuda. Miks on vaja eesti lugejatele raamatut, mis näitaks maailma vaadatuna sealt kummaliselt Sillamäelt, linnast, mille kohta olid kuulujutud ja keelud, aga mille kohta puudus enamikul meist isiklik kogemus? Ja puudub paljudel ilmselt siiani. Miks on vaja, et eesti lugejad saaksid endale raamatu, kus oleks nimede ja nägudega ja minevikuga ja mõistetalt inimlikke vene tegelasi, nende endi maal tegutsemas?

 

Mõne aja pärast nägin, et Andrei Hvostov oli oma novellikogu “Võõrad lood” saateks kasutanud just samalaadset mõtet: eesti kirjanduspildis puudus seni nime ja näoga venelane, või siis muidu võõras. Pean tunnistama, et ma ei olnud sel ajal teemasse veel nii süvenenud ja pidasingi Andreid ennast ka intergreerunud venelaseks. Hiljem, kui juba raamatu valmimiseks koostööle hakkasime, sain ma pihta, et ta on pooleestlane-poolvenelane ja ise peab end pigem eestlaseks. Aga see ei loe. Ikkagi on just tema ukseavaja maailma, mis on eestlaste ees suletud olnud.

LÕIMUMINE. Muidugi, see oligi märksõna, milleks seda sarja vaja oli, ja mida ma kohe ei osanud sõnastada.

Lõimumine? Eestlased ja venelased, seda nagunii, see on fraas, mis kohe meenub.

Aga samamoodi on vaja üksteisemõistmist ja lõimumist erinevatele põlvkondadele. Nagu Andrei (pärast aasta aega kestnud mõtlemist) teatas: ta on nõus kirjutama, sest ta soovib enda just täisealiseks saanud pojale tutvustada seda maailma, mida enam pole, aga milles praeguste keskealiste põlvkond kasvas.

Ja nagu ma käsikirja toimetades märkasin: selle teksti läbi toimub ka täiskasvanud lugeja lähenemine lapse maailmale. Lapsed jäävad ju nii sageli üksinda, emad-isad elavad oma mulli sees, ja ma arvan, et nii, nagu see toimus nõukogude ajal, toimub see ka praegu. Ühiskond on oma ahvatluste ja kohustustega kahmanud emad-isad endale. Kui me seda ei teadvusta, siis jäävad meie lapsed üksi, kuni on hilja, nad on meist võõrandunud ja mingi oma tee leidnud, ja nemad omakorda ei oska tõenäoliselt muudmoodi, põlvkondade omavaheline võõrandumine jätkub nagu mingi haige dna-ahel…

VÕÕRANDUMINE. Mina isiklikult ei taha võõranduda, mina soovin maailma mõista kogu selle paljususes, niivõrd, kui see on võimalik (ja selles mõttes ajab “Minu”-sari ja see uus, “Aja lood” sari sama asja). Minu jaoks oli kogu Andrei “Sillamäe passiooni” toimetamine omamoodi spirituaalne elamus, ma tõesti lõimusin ja lähenesin: venelastele, Sillamäele, iseenda minevikumälestustele, aga ka oma lastele. Tabasin süütundeid, tabasin seda, kuidas ma kohati samastasin end ema tegelaskujuga tema raamatus (emal oli palju tööd, usaldas arstide juttu, ei märganud oma lapse muret…). Ma arvan, et see oli mulle väga hea. Parim, mida raamat teha saab: sind loksutada su enda maailmas, et sa rohkem märkaksid enese ümber.

Olen mõelnud ka sellele, et kas varem oli laste ja vanemate elu mõnes mõttes kergem. Või oli see lihtsalt teistmoodi? Niipalju, kui võimalik, sooviks selle uue, “Aja lood” sarjaga avada uksi ka kaugemasse aega. Ja Nasta Pino “Seal, kus rukkiväli” annab meile võimaluse lõimuda 1940ndatel aastatel kasvanute lapsepõlve. Täpsemalt: meie ees avaneb Setumaal, Mikitamäe vallas, paljulapselises talus kasvava tüdruku maailm. See tüdruk tundub olevat oma emale-isale lähemal kui Sillamäe Andrei. Ta jagab oma ema-isaga töid ja ta saab aru, kust asjad tulevad: riided, toidud, kõigel ta ümber on loomulik ja loogiline taust, kõik on mingisuguste tööringide tulemus. Muidugi on ka asju, mis tulevad linnast laadalt ja poest, aga neid on üsna vähe ja neilgi on oma rahulik rütm ja rutiin, nii nagu on kõigil lähikonna inimestel ja legendidel oma taust ja rutiin. Andrei hädaks tundus olevat see, et ta ei tunnetanud oma juuri, Nasta aga kasvas täpselt oma juurte peal, kõik need tööd ja vanapaganajutud, uskumised, kombed…

Aga see mõnusalt rutiinne maailm muutus.

Tüdruk tegelikult ootas sõda – omal kombel ilmselt ka väike Andrei ootas sõda, külma sõja paine ja kõik need patriootlikud filmid -, aga selle tüdruku puhul juhtus nii, et oodatud sõda tuligi. See miski, millest ta aru ei saanud, aga millest suured kogu aeg rääkisid, see jõudiski pärale. Mismoodi üks tagalas elas laps sõda tunnetas, lugege ise. Seal ei ole suurt dramaatikat, minu meelest on see väga aus ülevaade sellest, mismoodi 6-9 aastase lapse ilmapildis segunevad kanad, lambad, lennukid, kuulujutud, see, et poes enam midagi saada pole, ja see, et naabrimees läks kaduma, ja uuesti kanad ja lambad.

Andrei raamat ja Nasta raamat on täiesti erinevas kõneviisis, aga mul on kirjastaja ja toimetajana hea meel, et nad niimoodi järjest tulid, teineteist täiendama. Meil on tegemisel uued raamatud sellest sarjast, ja ma loodan, et igast raamatust saab uks veidi erinevasse aegruumi. Päris esimene oli tegelikult Hannes Võrno “Poisi lugu”, ka siin on samamoodi võimalik mõista ja lõimuda. Aga meie sari tegi pärast Hannese raamatut läbi nn uuenduskuuri. Me saime aru, et need ei pea olema “lapsepõlvelood”, need on “aja lood”: võib olla ka mingi muu minevikuperiood, millele autor keskendub, kuhu ta meid endaga meenutustes kaasa võtab.

Mis siis peaks seda sarja eristama teistest elulooraamatutest? Minu meelest peamiselt kaks asja: nad ei ole “kõikvõimalik põnev info minu kohta sünnist tänaseni”, vaid toimuvad ühes konkreetselt piiritletud ajas. Ja teiseks, siin peaks alati olema lisaks peategelasele teiseks peategelaseks seesama aeg, ajastu. Raske on ehk seletada, mida see tähendab, aga minu meelest on nii Andrei Hvostov kui ka Nasta Pino sellest mõttest aru saanud .

LISAN: Alates Nasta raamatust on see sari ka heategevusvankri ette rakendatud, iga raamatu pealt läheb 1 euro ellu astuvate lastekodunoorte toetuseks, täpsemalt kirjutan sellest siin.

Ja kui soovid aidata (rohkemgi) neid noori, tee üks 10-eurone telefonikõne heategevusnumbrile 900 67 00. See raha läheb Dharma fondi ja meie koostööna otse lastekodunoortele.