“…ka öösiti olid mu unenäod täidetud nende varjudest”

Tekst: Maimu Berg, “Moemaja” autor

Kui ma kirjutasin oma mälestusraamatut kunagisest Tallinna Moemajast, eeskätt Silueti toimetusest, kus möödus kui silmapilk viisteist aastat mu elust ja noorusest, siis tegin seda peaaegu ühe hingetõmbega, pildid ei tõusnud mu silme ette mitte kronoloogilises, vaid mingis intensiivsuse või tähenduslikkuse järjekorras ja ma olin otsekui sunnitud need just niiviisi kirja panema ning kui ma oleksin pärast palju muudatusi teinud, oleks ilmselt kadunud see rütm, mis võibolla on aimatav ainult mulle endale, aga mis on mulle ka väga oluline. Mul polnud kirjutama asudes aimugi, milline saab see Moemaja, see Siluett, mida meenutama hakkan, olema ja ma ei tahtnud mõelda ka sellele, mida minult niisuguse raamatuga oodatakse.

Tagantjärele võin öelda, et nagu paljud kirjutajad enne mind, olin ma kõige teravamalt oma mällu jätnud inimesed, kellega neil aegadel kokku puutusin ja kes minu tagasivaatavas mälus üksteise järel esile kerkisid, pidades mind oma haardes mitte ainult päeval, kui neist kirjutasin ja neile mõtlesin, vaid ka öösiti, kui mu unenäod olid täidetud nende varjudest, siluettidest, aga ka läbitungivatest nõudlikest pilkudest…

Siluett oli tervet epohhi loov nähtus nõukogudeaegses kummalises elus, mida ikka enam unustatakse või mida vanem põlvkond ei meenuta mitte enam niivõrd kannatuste ja alanduste ajana kui romantilise nostalgiaga, mis paljut ilustab ja kurja, vaesuse, räpasuse, ahastuse tagaplaanile tõrjub. Ja ometi see kõik oli, ning vaevalt leidub peret, kelle vana maja pööningusopis, aidanurgas, vanaema linnakorteri raamatukapi alumisel riiulil ei leiduks ajakirja Siluett, mida vaadates noorele inimesele kangastub mingi kummaline igaveseks kadunud aeg, armas oma naiivsuses, staatilisuses ja vaesuses, alatiseks seisatanud mannekeenide avalate, tütarlapselike naeratustega – selliseid ei näe tänapäeva moeajakirjade lehekülgedel enam üldse – ning lõputute joonistatud inimeste rividena, kellele võib juurde mõelda terve elukaare, saatuse, mineviku ja tuleviku.

Kaalusin mõnda aega, kuidas käituda nimedega – kindlasti oleks kunagistele Silueti friikidele äratuntavad nimed meelepärasemad olnud, mõistan nende teatud pettumust, kuid tegelaste taga on ju elavad inimesed, ja kui ka lahkunud, siis
nende pered… Ja miks mitte väikese mõistatamisega vaeva näha? Noortele, kui
nad peaksid seda raamatut lugema, ei ütle need nimed nii või teisiti midagi.

Ma tean omast käest, kui ülekohtune on ennast kellegi (minu puhul Vaino Vahingu) mälestustest oma pärisnime alt leida. Mälu on ju valikuline, see, mis ühel meeles, on teisel ununenud või mäletatakse üht ja sama asja erinevalt. Võibolla oleksin siiski pidanud kõigile nende omad nimed jätma, aga ma valisin teise tee…

Kuid näiteks Enelin – ta oli nii koloriitne kuju, et nagunii oleks igaüks ta ka varjunime tagant ära tundnud. Teda nimetan õige nimega, see on ju ka austus nii värvika tegelase vastu. Seda enam, et usun, et ei tee talle oma raamatus ülekohut. Aga ehk on veidi muudetud nimede tagant teisedki äratuntavad – moemaja direktor Anita Burlaka, Faime Jurno, Mari Kanasaar…