Justin kirjutab “Minu Eesti 2” sünniloost
Tekst: Justin Petrone, tõlkinud Raivo Hool
Ingliskeelne samateemaline postitus asub http://palun.blogspot.com/2011/02/vanity-of-giustino.html
Giustino edevus
Kõigepealt sa hakkad lihtsalt kirjutama. Sa kirjutad ning kirjutad ükskõik mida, sest ükskõik mis on parem on tühi lehekülg ja kursor seal sulle otsa vilkumas. Ma hakkasin „Minu Eesti“ teist osa kirjutama just sedasi: tulgu välja, mis tulla tahab. Suur osa sellest jäigi sisse. Alles hiljem hakkas lugu piire omandama ning ma sain aru, millega on tegu. See juhtus aga hiljem, mitte alguses.
Selle, millest sai eessõna, kirjutasin ma oma hea tuttava Vello Vikerkaare pool Nõmmel. Viibisin seal 2009. aasta detsembris päeva või paar külas, kuritarvitasin tema külalislahkust, diivanit ning tasuta raamatuid ja ajakirju. Tema naine Liina tegi mulle pastat ja rääkis, kuidas ta oli kunagi Indias hääletamas käinud. Suurepärased inimesed need Vikerkaared. See külaskäik toimus selsamal ajal kui minu Anne ja Stiili fotoseanss, mis oli just selline, nagu võib ette kujutada: grimm, stilistid, valgustusspetsialistid.
Pärastpoole jalutasin ma Tõnismäele Rahvusraamatukokku, kus mehitasin Petrone Prindi jõululaadaletti, andsin autogramme ja kuulasin, kuidas lähedalasuvast putkast kostis lakkamatult cool jazz’i võtmes „Põgene, vaba laps“. Seal istudes, „Põgene, vaba last“ kuulates ja näolt grimmi maha nühkides pidin endalt küsima, kuidas küll üks Long Islandi kutt sattus igakuist veergu kirjutama ühele paganama Eesti naisteajakirjale?
Ei saa öelda, et see oleks halb ots. Mulle meeldib end proovile panna ja välja mõelda, millest Eesti naised lugeda tahavad. Ent ütleme nii, et kui ma olin kaheksa-aastane, lebasin oma kodu ees murul, vahtisin tähti, unistasin, unelesin ja igatsesin, ei turgatanud mulle korrakski pähe mõte saada mingi Eesti naisteajakirja kolumnistiks. Mitte kordagi. Nii et siis pidi olema saatus. Või mis? Mulle oli saatusest määratud saada selle ajakirja kolumnistiks. Proovisin seda saatuse-argumenti Vikerkaare peal, ent too kangekaelne Kanada krõll ei pidanud seda millekski. Ta on üks neist kirjanduse-ääremaalastest, kes keeldub möönmast, et bussi roolis istub keegi teine.
Niimoodi tekkiski „Minu Eesti 2“ raamistik. See on vaidlus. Saatus vaba tahte vastu. Murul unistav poiss Eesti naisteajakirja kolumnisti vastu. Kelle poolt sina oled? Kuna lugu leiab aset 2003. aastal, räägib see ühest 24-aastasest peagi isaks saavast noormehest, kes üritab kohanduda uue, võõramaise elu igapäevareaalsusega ning mõtiskleb, kas ta sellist elu siis tahtiski. Sellepärast ongi raamatu alapealkiri „Mida sa tahad?“.
Ja „Minu Eesti 2“ on olemas üleüldse ainult seetõttu, et ma esimest tegelikult ei lõpetanudki. Mul oli sadu lehekülgi juba kirjutatud, tähtaeg vasardas kuklasse ning kirjastuse võimuhierarhia esitas küsimusi: „Millal see valmis saab?“ Ning mina sain aru, et mul on alles pool tehtud ja kui ma samamoodi edasi laseks, oleks mul viimaks ette näidata 700-leheküljeline oopus oma elu pooleteisest aastast. Nii et teine osa pidi tulema, kas või vaid selleks, et kirjutada lõpuni esimene.
Tekib õigustatud küsimus: kas ma kirjutan edaspidi igast aastast 350 lk pika raamatu? Vastan: ei kirjuta. Kahest on küll.
* * *
Esimest osa kirjutades ja iseäranis pärast selle valmimist, mil ma sellest võõrdusin – nagu paljud kirjanikud paistavad oma teostest võõrduvat – kujunes mul välja lugemisharjumus. Ma olin alati lugenud, ent mitte niimoodi. Kui üks sai läbi, tahtsin ma kohe uut. Ja nii edasi. Mõned raamatud jäid minuga kauemaks, teised läksid minust otse läbi ega jätnud erilist jälge.
Üks, mis püsima jäi, oli mu naise Epu raamat „Kas süda on ümmargune?“. Omavahel kutsume seda lihtsalt „Südameraamatuks“. Põhjus, miks see minuga jäi, oli see, et ma olin seda lugenud umbes pool tosinat korda, kuna ma aitasin toimetada selle ingliskeelset versiooni. Epp vigurdab seal tekstis aja ja mäluga, lugu hüppab ajas edasi-tagasi ning tekitab meeltesegaduse ja ajatuse tunde. Nautisin seda lineaarsuse puudumist ning tahtsin sama võtet pisut ka „Minu Eesti“ teise osa juures pruukida.
Teine raamat, mis jäi kummitama, oli Henry Milleri „Vähi pöörijoon“. Pärast „Minu Eesti“ esimese osa kirjutamist tekkis mul nälg pagulaskirjanduse järele. Sestap otsisin kohe need tavalised pagulaskirjanikud üles. Proovisin pisut Hemingwayd. Lugesin läbi F. Scott Fitzgeraldi „Sume on öö“. Kuid härjavõitlus ja Riviera ei ole päris minu jaoks. Miller aga oli minu igapäevale lähemal ning sestap oli mul teda lihtsam hinnata. Ta on peamiselt tuntud selle poolest, et teda on korduvalt rõveduste pärast kohtusse kaevatud. See oli mees, kes 1930. aastail lauspommitas oma lugejaid sõnaga „vitt“, ent sellega pole jutuvestjad mind kunagi enda poole võitnud. Ta oli küll kohati ropp, ent ta oli ka aus. Ning kui sa alatasa käid Pariisi punaste laternate linnaosas, sa lihtsalt pead aus olema.
Lisaks oli Miller see, kes tutvustas mulle fiktiivse autobiograafia kontseptsiooni. Seda mu raamat ka on. Peaaegu kõik seal on tõsi ning ometi on tegu kokkuvõttes ilukirjandusega. Nõnda peabki olema, ning küll te lugedes aru saate, miks nii. Ma võin aga kihla vedada, et enamikus autobiograafiates on omajagu ilukirjandust. Inimesed lihtsalt kipuvad asju isemoodi mäletama.
Oli teisigi raamatuid, mis mulle teed juhatasid: Haruki Murakami „Tehiskaaslase kallim”, Jack Kerouaci „Tristessa“, Tom Bisselli „Kõigi asjade isa“. Isegi Ian Flemingi „Kuldsõrm“. Ma usun, et kui lugeda „Minu Eesti 2“ väga tähelepanelikult, võib sealt leida kõigi nende kirjanike jälgi. Suurema osa raamatu kirjutamise ajal kuulasin ma Django Reinhardti ning vaatasin uuesti üle Ingmar Bergmani „Seitsmenda pitseri“ ja „Neitsiallika“. Midagi pidi mul meeles mõlkuma, ent mis see küll oli?
* * *
Selles vastses raamatus on palju teemasid. Üks neist on kindlasti saatus, ent teine on võõrandumine. Võõrandumine nii päritolumaast kui ka uuest kodumaast. Peategelane naaseb Eestisse ning üritab seal kohanduda, ehkki on äärmiselt võõramaine, ei oska keelt, ei saa naljadest aru ega suuda isegi oma uute hõimlaste nimesid meelde jätta. Läbi käib ka Eesti enda inimeste omavaheline võõrandumine ning see, kuidas jutustaja reageerib sellisele teistsugusele emotsionaalsele kliimale.
Veel üks teema raamatus on Euroopa ning eriti Eesti vastne koht Põhja-Euroopa maade panteonis. Eesti kui üleminekumaa – või filmi „Fletch“ sõnadega: vapper sell tänavalt –, mis on lahkunud Nõukogude-järgselt orbiidilt ning ärganud skandinaavialikus tarbijakultuuris. Seepärast toimubki suur osa raamatu tegevusest pankades, büroohoonetes ja kaubanduskeskustes. Eestlased lihtsalt veedavad sedasorti kohtades hästi palju aega! Kui inimesed kuulevad pealkirja „Minu Eesti“, mõtlevad nad, et raamat on mingist vanast metsavennast, kes istub kusagil kännu otsas ja loeb „Kalevipoega“. Ent Selver on ju Eestile täpselt samavõrra omane kui laulupidu, või mis?
On teisigi viise, kuidas seda raamatut käsitleda. Täiskasvanuks saamise lugu, ideaalide ja reaalsuse kokkupõrge, vana ja uus, minevik ja tulevik, Ameerika ja Eesti. Oeh. Kui palju üldse tohib enda äsjavalminud raamatu kohta kirjutada? Nii pole raamatu enda lugemisel ju enam mingit mõtet.
Panin teosele punkti meie köögilaua taga päev pärast jõule 2010. aastal, pisut enam kui aasta pärast seda, kui ma seda Vello elutoas kirjutama hakkasin. Pole just lihtne kirjutada raamatut täiskohaga töö ja perekonna kõrvalt. Ent ma tulin sellega toime ning sel lihtsal põhjusel olen rahul. Ma loodan, et ka lugejad on rahul. Kuna raamat jõuab lettidele 24. veebruari paiku, on see pühendatud eesti rahvale.
Elagu Eesti!