Järelehüüe Kattri Ezzoubile

Meie kirjastuse sõprade ja autorite ridadest lahkus inimene… Kattri Ezzoubi. Tema surma segastest asjaoludest saab lugeda tänase Eesti Ekspressi artiklist “Eestlanna müstiline surm Aafrikas” (ka Kattri foto on sealt võetud).
Meenutame teda.
Epp Petrone, “Minu Ameerika” jm:
“Tegelikult jäi Kattri elu mulle samamoodi mõistatuseks, nagu on mõistatus praegu ta surm. Mismoodi ikkagi klappis kokku kõhutantsija-karjäär ja islamiusk. (Nojah, klapivad ju küll, aga… aga ikkagi? Tahaks ju rohkem teada?) Kattrilt palusin Türgi-raamatut päris “Minu”-sarja alguses, sest ma teadsin, et ta elas aastaid Türgis, töötades giidina ja kõhutantsijana (siis veel oma neiupõlvenimega, Türk). Ma arvasin, et seal oleks vastus, kes ta siis on. Veel oli tal pagasis Egiptus, Tuneesia ja Süüria ja muidugi Maroko, kus ta mehel käis (ei, see on vale määratlus, minu teada nad kurameerisid enne aastaid, kahju, et see kõik lahutusega lõppes).
Igatahes sel suvel lubas ta, et kirjutab raamatu, aga hoopis Gambiast, sest ta on leidnud maa, kus on õnnelik – aga et sinna teksti tulevad sisse ka kõik tema teised reisid ja kogemuse, mis kulmineeruvad Gambias.
Mis seal siis täpselt oli, miks just Gambias? Mina ei tea. Igatahes ei tunne ma ennast süüdi, kindlasti ma ei ässitanud teda Aafrikasse minema – ta lihtsalt andis teada, et “Seda ma nüüd teen ja sealt ma sulle oma raamatu kirjutan”. Inimeselt, kes jõudis elus tõlkida 88 raamatut, pidi nüüd tulema tema elu esimene pikk oma tekst. Ma ei kahelnud, et see tuleb hea. Pidime lihtsalt ootama, ja viimane sõnum oli, et “sebin elada ja kirjutada, sinu Tups”.
Mul on kahju. Omal kombel see eriline inimelu kulmineeruski Gambias, nagu ta lubas. Mul on kahju ka sellest tekstist, mis sündimata jäi, või õigemini, kusagil pooleli jäi. Kus? Mis sellest sai? Kuhu ta jõudis?”

(pikemalt http://eppppp.tahvel.info/2011/10/27/kattrist/)
–

Meeli Lepik, “Minu Omaan”:
“Kui sage see ikka on, et 8. klassi plika ja ülikooli viimasel kursusel oleva erudeeritud neiu vahel siiras sõprus tekib? Kuid Kattrit tundnute jaoks pole siin midagi imestusväärset, sest just sellise siiruse ja avatusega tervitas ta kõiki inimesi oma elus, olenemata nende vanusest, rassist, rahvusest või tõekspidamistest. Nii tema kui minu inimhinge sügavuste ja mõistatuslikkuse otsingud viisid meid kokku Tartu Katoliku Kiriku koguduses ning hiljem see side tugevnes läbi tema ajaloo ja minu teoloogia õpingute Tartu Ülikoolis. Mäletan siiamaani neid põnevaid vestlusi Toomemäe sügisestes lehtede sahinas ning ühiseid reise, mis pelgalt Kattri kohalolekust unustamatuks muutusid.
Kuid elu viis meid mööda maailma laiali ning me side katkes pikkadeks aastateks, kuni juhuslik artikkel ja hiljem “Minu Omaani” raamat meid eelmise aasta detsembris taas kokku tõi. Lugesin juhuslikult Õhtulehe kirjutist temast ning tänu Facebookile leidsin ammu kaotatud sõbra taas üles.
Seda 17 aastat poleks justkui kunagi vahelt puudunud ning nalja ja naeru jätkus kuni hommikutundideni. Kattri aitas mul raamatu araabiakeelsed lõigud kenasse emakeelde panna ning tema rikkalikud idamaade kogemused lisasid sügavust paljudele mu mõtetele. Meist said taas lähedased sõbrad.
Tups, nagu kõik ta sõbrad teda teavad, tegi mulle oma viimase kingituse oma esinemisega 7. juulil “Minu Omaani esitlusel, kus tema sära ja särtsakus lisaks mulle toe pakkumisele ka paljude kuulajate südamed võitis. Taas kord õnnestus Tupsul oma vahetu isiksuse, elava loomu ja vaimukate kommentaaridega inimesi elule läbi rõõmsama ja sallivama prisma vaatama panna.
Pärast seda õhtut me enam ei kohtunud. Sõitsime mõlemad Eestist ära, kuid leppisime kokku, et kui varem ei trehvagi, siis ma tulen ta kätt hoidma tema “Minu Gambia” esitlusel… Kuigi jääb ära see plaanitud vahva reis, kuhu me oma eakad emad tahtsime kaasa võtta, siis võibolla raamat siiski tuleb ja mul on võimalik kasvõi hinges meie kokkuleppest kinni pidada?
Aitäh, Tupsuke, oma elujõu ja ääretu südamlikkuse eest! Aitäh, et oled olnud see inimene, keda meie ühiskond vajab teel uutmoodi mõistmise ja eelarvamustevaba maailmavaate kujundamisel! Inimesed nagu Sina, ongi “maa sool” ja panevad siin olemisele, Elamisele, suure tähe ette.
Kui me kõik vaid suudaksime kasvõi natukene niimoodi, täiel rinnal ja endast kõike andes nautida igat päeva ning mõjuda samasuguse kollase ja soojust andva tupsu, Päiksena, nagu Sina Kattri, seda olid.”
–
Kätlin Hommik-Mrabte, “Minu Maroko”:
“Sinu jaoks alati, Tups!” ütles Kattri mulle, kui palusin tal oma magistritööd oponeerima tulla. Mul oli nii hea meel! Ootasin seda kaitsmist osalt just seetõttu, et Kattri on minu oponent – alati aus, kuid üdini positiivne tagasiside on tänapäeval millegipärast nii harv leid.
Paraku, elu on kord juba selline, et alati ei lähe “alati” täide. Kattri üheks omaduseks oli end ümbritsevate inimeste kalk ja hall argipäev tupsuliseks ja värviliseks muuta. Ta suutis alati millegagi üllatada, šokeerida, panna ümbritsevaid mõtlema asjadele, millele nad muidu ei mõtlekski. Ta lahkus samuti viisiil, mis peaks meid kõiki mõtlema panema – alati ei lähe “alati” täide! Tänaseid toimetusi ära lükka homse varna! Kallis Kattri, inna lilläähi wa inna iläihi rääži’uun! (Me kuulume Jumalale ja naaseme Tema juurde! ar.k)”