“Elus olemisel on väga suur potentsiaal”

Tekst: Epp Petrone, kirjastaja

“Elus olemisel on väga suur potentsiaal.” Nii kirjutas Maarja Yano oma raamatus “Minu Tokyo”. See oli üks hetk pidevast, millegipärast üldse-mitte-lõppevast maavärinast, ja kurgu taga oli tagumas teadmine, et isa on kaugel Eestis suremas.

“Elus inimene saab tõsta klaasi vett oma suule ja selle ära juua,” ütles Maarja.

(Tõsi, vee kohta käivad kiirituse-kuulujutud ja pudelitest tühjaks ostetud poed olid ka sealsamas, elusolemisele võlu ja valu andmas…)

Maarjat, toona veel Maarja Ervaldit soovitas meie kirjastusele Andry Ervald, surematu jutuvestja. (Jah, surematu. Ta oli kindlasti tuvastatavalt oma tütre raamatuesitlusel kohal eelmisel laupäeval!) Andry kunagine julgustus on üheks algtõukeks, miks Petrone Print üleüldse sündis. (Siin blogipostis on sellest kirjutatud.) Aga me ei teinud tema Jaapanisse kolinud tütrele lihtsalt “tutvuse poolest” elu sugugi mitte lihtsaks. Me kogusime nii Jaapanist kui Tokyost terve rea väga erinevaid proovitöid – eri inimtüüpe, kes seda huvitavat kultuuri oma nurkade alt avasid.

Ja sõelale jäi, lisaks Maret Nukke “Minu Jaapanile” – jah – see Maarja, kes oma raamatu alguses on vaid 19aastane ja enam-vähem juhuse tõttu sattub ja sattub… Minule meeldis selles proovitöös ja ka hiljem valmis saanud raamatus see siiras, veidi jultunud ja julge noore tüdruku eluhoiak, mis vahepeal kergelt eneseirooniaks muutub. “Ta oskab kirjutada,” ütles Andry tagasihoidlikult, ja ma olen temaga nõus. Ja “ta on natuke emo”, jah, on küll. Hinges kraabib vahel, isegi ei tea, miks… niisugused “emode” hetked on selles raamatus olemas, ja need on eriti tunda enne seda kurja kevadet 2011.

Kuri kevad 2011 on raamatu pöördepunktiks. Isa haigestumine, maavärin, radiatsioon. Ja arusaam, et elus olemisel on tohutu, hiiglasuur, täiesti hindamatu potentsiaal!

Ma küsisin vist liiga palju Maarjalt esitlusel meie ühise fotojutu saatel maavärina ja radiatsiooni kohta. Raamatus ja Tokyos on ju väga palju muud ka! Ja nii tuli meil ka jätkupidu, Von Krahli teatri baaris, kus Maarja mees Sho valas kõigile jaapani ploomiveini umeshu‘t ja riisiviina saket (mõlemad olid üllatavalt lahjad, kommenteeris nii mõnigi) ja DJd (Maarja ise, Helen Saluveer ja Kersten Kõrge) mängisid mõnusat miksi jaapani muusikast. Aitäh neile!

Ja kõige lõppu üks imeilus näide jaapani muusikast :), multifilmi “Totoro” avalaul.

https://www.youtube.com/watch?v=c1WZoyUdlfE

(Ja postituse fotode eest aitäh Kerli-Helen Oissarile!)