Andrei Hvostov oma raamatu “Sillamäe passioon” sünniloost

Tekst: Andrei Hvostov, raamatu “Sillamäe passioon” autor.

Tegelikult võiks selle raamatu kaanel olla kaasautorina ka Epp Petrone nimi, sest tõenäoliselt poleks teos temata valminud. Vähemalt mitte nii kiiresti ja võib-olla ka mitte sellise sisuga. Asi sai alguse sellest, et Epp sattus lugema minu novelli “Sinised mäed” − see on see lugu, mille eest ma Tukla auhinna sain − ning tabas selle põhjal ära Sillamäe lapsepõlve erilisuse. Asi vääris tema arvates kaante vahele panekut. Epp saatis mulle kirja ettepanekuga kirjutada oma lapsepõlvelugu juba tükk aega tagasi, aga ma ei võtnud esmalt vedu. Et kas ma olen tohutult tagasihoidlik? Noh, seda ka, küll mitte tohutult, aga mõõdukalt. Ent pikaldase süttimise põhjus on siiski mujal.

Eelmisel sügisel kirjanike tuuril käies ja lugejatega suheldes ma rääkisin sellest painest minuga kohtuma tulnud lugejatele ka avalikult − see on raskesti lahendatav dilemma, kus kirjutamisega elatist teeniv sulesepp peab valima, kas olla hea kirjanik või hea inimene. Sest mõlemat korraga olla ei saa. Kirjanik nimelt ammutab ainest oma lähimast ümbrusest, omaenda elukogemusest, aga elus, ollalaa!, elus juhtub nii mõndagi. Jaak Aaviksoo metafoori meenutades (see on see peaaegu skandaali põhjustanud väide, et mitte alati ei ole otstarbekas rääkida tõde) sisaldavad meie perekonnaalbumid ikka naeratavaid nägusid ja lookas pidupäevalaudasid; seal ei eksponeerita elu pahupoolt: pisaraid, purjus lõustasid, siniseks löödud silmasid, purustatud pulmaserviise, kõike seda, millest elu suures osas koosnebki.

Lapsepõlvemeenutused peavad sisaldama ka kirjutaja vanemate lugu, aga see on minu puhul nii… noh, ütleks sedasi, et see on minu valupunkt. Ausalt öeldes olin ma iseendaga kokku leppinud, et kirjutan lapsepõlvest alles siis, kui mu vanemad on surnud. Ma ei ole sellest lepingust kinni pidanud. Raamat ilmus sellel esmaspäeval ja minu vanemad on küll väga eakad ja üpris kehva tervisega, aga nad elavad. Nii et ma otsustasin olla halb inimene.

Aga selle tasakaalustamiseks püüan ma olla hea ühiskondlik valgustuja. Ja see ongi põhjus, miks ma 2010. aasta novembris, kui Epp taas mulle kirjutamise ettepanekuga meili saatis, käised üles käärisin ja läpaka oma Käsmu suvekodus käepärastest vahenditest improviseeritud kirjutuslauale installeerisin.

Jah, jälle see äraneetud rahvusküsimus! Sest Epp pöördus minu kui venelase poole − ta tahtis kuulda lugu sellest, kuidas venelane võttis nõuks integreeruda, kuidas ta omandas eesti keele sellisel tasemel, et suudab toota lausa kirjanduslikku teksti, ja kuidas see venelane siis kukkuski kütma, valades pahaaimamatute eestlaste kaela “emakese tõe”
(otsetõlge venekeelsest “matuška pravdast”).

Ma olen alati teadnud, ja seda oma sõpradele, eestlastele, ka öelnud − Eesti ühiskonda iseloomustab inimese lahtimuukimine tema nimest lähtuvalt.

Ma võin kümme või sada korda rääkida ja kirjutada sellest, kuidas minu laspepõlve suured mõjutajad olid Enn Kippeli, Jaan Rannapi või Jüri Parijõe jutukad, millest tuleneb loogiliselt, et ma lugesin neid eestikeelseid ja -meelseid raamatuid just sel ajal, kui leiab aset isiksuse kujunemine, maailmavaate kristalliseerumine, ning niisuguse lektüüriga saabki kujuneda ainult eestlaseks, aga see sõnum ei jõua puhtaverd (see tähendab Tamm, Saar, Kask, Lepp ja taolisi perekonnanimesid kandvatele inimestele) kuidagi pärale. Nimi on Hvostov, järelikult venelane! Nii ka Epp. Lootis saada venelase pihtimust.

Tundus, et seda probleemi ei saa enam ignoreerida. Kuidagi peab laiade hulkadeni viima teadmise, et eestlasi on mitmesuguseid. On ka selliseid Vene nimega eestlasi nagu mina.
Võtke heaks või pange pahaks.

Epp tellis minult selle teksti, ta oli ka esimene proovilugeja. Tegelikult sisutoimetaja. Ma ei ole varem kunagi töötanud sisutoimetajaga (kuigi “Sillamäe passioon” on juba minu kuues raamat). Ütleks, et see oli hea kogemus. Epp andis jooksvalt soovitusi teatud mõisted rohkem lahti kirjutada või üldse hüpata teemade juurde, mis mulle endale polnud pähe
tulnudki. Näiteks peatükk “Külm sõda” on kirjutatud täienisti tema soovile vastu tulles.

Epul kui proovilugejal on minu seisukohalt kolm voorust: ta on naine, ta on minust üksteist aasta noorem, ta on pikemat aega Ameerikas elanud. Ta luges minu teksti nagu naine, nagu noor inimene, nagu välismaalane. Ja sellelt positsioonilt ta mind õpetaski: lisa ja täienda seda ning toda, muidu ei saa sinust nooremad inimesed aru, ei mõista sind naised, välismaalastest rääkimata.

Ma võtsin tema soovitusi väga tõsiselt.

Tekst valmis kolme kuuga. Suhteliselt valutult. Ma loodan, et see asjaolu muudab ka lugeja jaoks selle teksti kergesti loetavaks.