Raamatu “Hunt. Rahvusloom. Hingeloom. Kiskja” sünnilugu

Tekst: Väike Myy, raamatu autor

Hundid tulid minu ellu väga varakult, juba kolmeaastasena oli mu esimeseks raamatuks mitte mõni pildiraamat, vaid Kitzbergi “Libahunt” (hakkasin lugema väga varakult). Ning pean tõdema, et mõistsin seda lugu juba siis põhjani – kogu see valu ja vabadusiha oli lapsemõistusele vastuvõetav. Ehk oli ka aeg selleks soodne, et luua realistlik maailmapilt, sest 1960ndate alguses elasid inimesed veel hirmus huntide ees, liikusid hirmulood, mu oma ema läks tööle, jälitatuna näljasest hundikarjast… Nii et isegi nii väikesena ei langenud ma illusioonide ohvriks, vaid mõistsin karmi tõde, aga ometi kasvas minus arusaam, et hunt, see on midagi rohkemat kui vaid hirmu ja õuduse allikas. Tänu “Libahundile” sain hundilikkusest paremini aru. Mida enam mõtlesin ja tunnetasin, seda enam muutus hundikari minu jaoks elavaks ja toimivaks kogukonnaks. 

Ma olin metsalaps. Kasvasin lindude ja loomadega sünkroonis, mõistsin metsa. Ning ikka ja jälle läks mu elurada hundijälgedega risti.

Aga veel ei mõelnud ma sellele, et võiksin ise kuidagi seda metsatarkust talletada. See vajadus tuli koos Rokiga – mu huntkoeraga (tema üks esivanem oli koer, teine hunt). Hakkasin koguma teiste huntkoerte pidajate samalaadseid kogemusi, ajasin hundijälgi kõikjalt, kus leidsin neid olevat. Jõudsin läbi töötada terve mäe materjale, enne kui kõike seda raamatuks kokku panema hakkasin.

Huntidest on tegelikult palju kirjutatud. Miks ma arvan, et võiksin midagi uut ütelda? Aga sel lihtsal põhjusel, et iga raamat, iga artikkel või vana ürik kannab autori suhtumist. Kes kirjutab hoiatavalt, kes ülistavalt, aga hunt – ta ongi lihtsalt hunt. Ta elab metsas oma eraviisilist hundielu, millest meil pole aimugi. Ning nagu ma ikka armastan ütelda, vajab metsakutsa inimese kaitset rohkem kui siilid ja konnad. 

Kogu huntide hävitamise kampaania rajaneb täiesti valedel alustel ning hundijaht on tänapäevasel kujul hoopis inimlooma järelemõtlematu ja arutu hävitustöö. Selle tagajärjel mitte ei vähene hundikahju talunike karjades, vaid suureneb. Järjekindlalt hävib hundikarja moraal, allesjäänud isendid pätistuvad. Miks? Vaat seda ma ei ütle, otsige ise raamatu lehekülgedelt.

 Peamine eesmärk seda raamatut kirjutades oli just see, et kogu tark jutt oleks peidetud kergesti loetavasse teksti ja jääks lugejale justkui märkamatuks. Rääkisin lihtsalt lugu huntidest (aga ka hundiverd koertest ja hundilegendidest). Soovisin kirja panna lihtsad lood, mis ei annaks aimu kogu tehtud tööst. 

Paistab, et see läks mul korda. Senine tagasiside on olnud väga kiitev. Aga et seda raamatut ei ole üldse laiemalt tutvustatud, siis on mul suur lootus, et tema paremad päevad on alles ees. See hundilugu on mu elutöö, peidetud lihtsasse kesta.