Kuidas sündisid “Kirju Eestist” ja “Sketches of Estonia”

Tekst: Justin Petrone, raamatute autor

Sel suvel ilmus mu uus raamat – “Sketches of Estonia“. See on ingliskeelne versioon materjalist, mis tuli möödunud suvel välja eestikeelsena pealkirja all “Kirju Eestist”.

Eestikeelne raamat kuulub meie nii-öelda “Kirjusse” sarja. Ingliskeelne pealkiri on aga noogutus Miles Davise ja tema 1960. aasta albumi “Sketches of Spain” ja Jack Kerouaci “Book of Sketchesi” poole.

Pole mingi saladus, et mul on kerged biitnikukalduvused, seega pole see raamat mitte ainult kogumik lühijutte eestlaste ja Eesti kohta, aga ka erinevate kirjastiilide katsetus. Raamatu kahe tosina peatüki lood said kirjutatud erineval ajal ja seetõttu varieeruvad ka nende mõjutused.

Et rääkida raamatu “Kirju Eestist” teemadel, on mul vaja tulla tagasi “Minu Eesti” raamatute juurde.

Esimesed kaks “Minu Eestit” olid lineaarsed. Nad algasid ühest punktist ja liikusid loogiliselt järgmisesse punkti ega hüpanud liiga palju ringi. Kolmanda osa plaanisin kirjutada memuaaride stiilis, sest pidin sinna mahutama kuue aasta sündmused, samas kui esimesed kaks keskendusid pigem mõnele kuule. Nii et alguses plaanisingi teha “Minu Eesti 3” omavahel mitte seotud lühijuttude kogumikuks, aga sain tasapisi aru, et tegelikult nõuab see raamat ikkagi lineaarset lugu. Ning materjali oli järjekordse “Minu Eesti” osa jaoks lihtsalt liiga palju.

Peatükid “Rüblik Sirts ja surfar Taavi”, “Tee Jäälõhkujaga” ja “Tallinnas joomas” on pärit just sellest perioodist, kirjutasin need alguses “Minu Eesti 3” jaoks ja hiljem lükkasin edasi, uute kaante vahele. Suurem osa neist peatükkidest sai kirjutatud aastal 2013 ja 2014 Aldo’s Coffee House’is Greenportis Long Islandil.

Mõned raamatu “Kirju Eestist” peatükid on veel vanemad ja need on minu meelest päris isiklikku laadi. “Pookevaha”, “Romet ja Feliks”, “Kuldkala”, “Vastlapäeva rehkendus” ja “Mustlane Vika” said kõik kirja pandud vahemikus 2011–2013, kui elasime Viljandis. “Pookevaha” kirjutasin üldse Setomaal, sülearvutiga terrassil kügeledes. Vahepeal tegin tööd, siis tulin tagasi arvuti juurde ja panin mõtteid kirja, ning siis läksin tagasi maatööd tegema.

Ja mõned selle raamatu lugudest on päris omamoodi. Olin alati tahtnud kirjutada 1960ndate new journalism’i stiilis portreed Andres Metspalu kohta, ning “Metspalu liftikõne” on üks mu absoluutsetest lemmikutest selle raamatu peatükkide seas. Samamoodi lähenesin tükile “Kuressaare tropikalistid”. Katsetasin modernistlikku lähenemist ka peatükis “Naised Köögis köögipool”, kuhu panin teksti sekka “pilte”, et lugeja saaks ette kujutada, millised need pildid võiksid olla. Tulin sellise lähenemise peale, kui kopeerisin ükskord midagi Wikipediast. Tekstifaili jäi pärast kopeerimist koht märkega “pilt” ja pildiallkiri ka, aga pildid ise ei tulnud läbi. Ma taipasin, et sedasi saab ju välja mõelda igasuguseid pilte. Näiteks [pilt: Björk kohtub dalai-laamaga]. Kujutage ette, mida Björk sellisele kohtumisele dalai-laamaga selga paneks.

Päris vahva, eks?

Uuem materjal raamatus on pärit perioodist 2014–15. “Pärnu pärast jõule” on olnud üks lugejate lemmikuid. Kirjutasin selle Pärnus, pärast jõule aastal 2014. Kaks neist peatükkidest said aga hoopis ühes India aašramis kirjutatud. Kirjutasin nii “Karksi maja” kui ka “Kaplinskiga poes” Sai Baba aašramis Puttaparthis 2015 novembris. Need peatükid meeldivad mulle, kuna nad ei ole raskel käel kirjutatud ja kannavad sealset rahulikku vaimu. Kaplinski peatükile lisasime hiljem ka kommentaari temalt endalt!

Aga vast enim uhke olen viimase peatüki üle, mille pealkiri on “Maailmalõpp”. Mulle meeldib see, et ma suutsin nii palju kujundeid mahutada peatüki algusesse, ilma et nad oleks otseselt seotud olnud. Kui, siis ehk ainult ajaliselt. Tundub üsna sobilik, et ma ei mäletagi täpselt, millal see tükk kirjutatud sai. Kujutan ette, et lõpetasin selle Lanzarotel, Kanaari saartel, 2016. aasta märtsis, kui kõik peatükid olid parasjagu toimetuses, et need saaks kogumikuna “Kirju Eestist” välja anda.

Tahaksin tänada Kerttu Kruuslat ja Signe Valdmäed abi eest ingliskeelse raamatu kaanega. Kerttu tegi selle pildi kaane jaoks Rohelise Maja kohvikus Viljandis ja Signe kirjutas teksti samale tahvlile, kuhu nad tavaliselt oma igapäevaseid eripakkumisi kirja panevad. Samuti tänan Epp Petronet suure abi eest peatükkide toimetamisel ja ülevaatamisel, ning Kristopher Rikkenit toimetamistöö eest, mille käigus ta tõi välja vasturääkivused detailides või mõned asjad, mis ei pruugi olla kohe arusaadavad inimesele, kes pole Eesti kultuuriga süvitsi tuttav. Tervikuna võttes leian, et raamatu “Kirju Eestist” ingliskeelne versioon “Sketches of Estonia” on korralik ja igati teie aega väärt.