Kahel autoril on sünnipäev

23. veebruaril peab sünnipäeva raamatu “Seitse maailma” üks autor Terje Toomistu. Tulekul on ka raamatu “Ja anna meile andeks meie võlad…” kirjutanud Nirti tähtpäev, mis on 28. veebruaril. Seoses sellega pakume neid kahte raamatut 6 euroga kuni 28nda kuupäevani! Külasta meie e-poodi või kontorit! Kampaaniakood on sünnipäev.

Palju õnne mõlemale autorile!

Blogikampaania kokkuvõte

Meie blogikampaaniast võttis osa 41 inimest. Kõige rohkem arvustati Epp Petrone raamatut “Kas süda on ümmargune?” (11 korral), järgnesid Justin Petrone “Minu Eesti” (8 korral) ning “Minu Nepaal”, “Minu Gruusia” ja “Minu Ameerika” (kõik 5 korral).

Siin on kirjas kõik, kes arvustasid perioodil 25.10-25.12 meie raamatuid ja said selle eest kingituseks Sandra Steingraberi raamatu “Mina olen ookean”.

(veel …)

Kaks meie raamatut nimetati Alveri kirjandusauhinna nominendiks

Tekst: Triinu-Mari Vorp, kirjastuse assistent

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendiks on tänavu nimetatud ka Berit Renseri ja Terje Toomistu “Seitse maailma” ning Nirti “Ja anna meile andeks meie võlad…”.

Nominentide hulgas on veel kuus raamatut: Donald Tombergi “Kazimir, Vladimir ja teised”, Ott Kiluski “Oktoobrikuine tuuker” (mõlemad Kirjastuskeskus), Margus Karu “Nullpunkt” (Pegasus), Aigi Vahingu “Valik” (Pilgrim), Hänilase “Ma pühäpääväpõllõ mõsi” (Võro Instituut) ning Siim Nurkliku “Kas ma olen nüüd elus” (Siim Nurklik).

Tänavuses žüriis on esimees Heiki Vilep, Andres Ehin, Sandra Jõgeva ja Lauri Eesmaa, kes valisid nominendid 10. novembril.

Parima hingedepäevade vahelisel ajal ilmunud debüütteose auhind on 15 000-kroonine stipendium, mis pärineb Eesti Kultuurkapitalilt. Laureaat kuulutatakse välja Alveri sünnipäeval, 23. novembril, Tartu Kirjanduse Majas.

Vestlusõhtutest ja hüvastijätuks

Tekst: Dagmar Lamp, viimaseid päevi kirjastuse assistent

Selle nädalaga saab läbi minu tööaeg Petrone Printi assistendina ja see on minu jaoks natuke kurb. Petrone Print on tilluke ja siinsed inimesed moodustavad omaette pisikese perekonna, kus igal ühel on omad ülesanded, omad väikesed kiiksud ja omad tugevused-nõrkused. Siin on armas ja mõnus ja mul on kurb ära minna. Ja ega ma ju lõplikult Petrone Printi oma elust maha ei kanna – Epp (ja Tiina ja Kairit) jäävad ju ikka mu sõbrannadeks, raamatuid kirjutan ju jätkuvalt edasi… Aga ikkagi on natuke kurb.

Kõike seda mõtlesin, kui istusin teisipäeval oma viimasel Lutsu raamatukogu vestlusõhtul, kui õhus levis vänge kalahais ja akna taga sadas vihma. Mõtlesin kõikidele nendele vestlusõhtutele, kus ma samamoodi istunud olen. Näiteks “Minu Horvaatia” vestlusõhtu ajal rääkis Sigrid just parasjagu kotkaparvedest ja kotkarestoranist ning lindudest, kui äkitsi hakkasid akna taga Tartu Rongad kisama, kriiskama ja suures parves lendama, nii et taevas läks mustaks. Naeratasin omaette – Tartu Rongad, te olete armsad! Ja ilma teieta ei kujutaks ju Tartut ettegi!

Iga vestlusõhtu on olnud omanäoline, õigemini – autorinäoline. Teeme siis väikese tagasivaate neile Lugemisaasta raames praeguseks toimunud õhtutele.

(veel …)

Vestlusõhtutest

Dagmar Lamp, kirjastuse assistent

Meil on nüüd Lugemisaasta 2010 raames toimunud koostöös Lutsu raamatukoguga (mis tegelikult kannab hoopis nime Tartu Keskraamatukogu) neli vestlusõhtut (veebruaris Nepaali õhtu Kaia-Kaire Hundiga, märtsis Itaalia õhtu Kristiina Praakliga, aprillis Avantüristide õhtu ning mais Argentina õhtu Liis Kängsepaga). Need õhtud on olnud väga huvitavad ning lõbusad, hästi tore on see, et inimesi on alati saal täis olnud.

Huvitav on ka jälgida, kuidas erinevad autorid kõik isemoodi esinevad. Kui Kaia-Kaire oli hästi vaba suhtleja ning ei ajanud paberilt järge, visates kohati kildu, siis näiteks Kristiina lähenes asjale hoopis teistmoodi: ta oli ette valmistanud põhjalikud slaidid. Näiteks tutvustas ta raamatuid, mida võib mõneti “Minu…”-sarja eellasteks lugeda: väliseestlaste kirjeldusi võõrastest maadest möödunud sajandi algupoolel. Tema esitlus oli väga informatiivne ja põhjalik, hoopis teises skaalaotsas, kui Kaia-Kaire oma. Mitte, et Nepaali-õhtu väheinformatiivne oleks olnud, ta oli lihtsalt teistmoodi. Samas jättis Kaia-Kaire esinemine minusse sügava jälje, nagu ka tema raamat. See, kuidas inimesel on nii lõputult suur süda, on imetlusväärne.

Ka Berit ja Terje ehk Avantüristid lähenesid oma seiklustest rääkimisele teistmoodi. Kuna nende huvi oma reisidel on antropoloogia ja etnoloogia, siis lähtus ka nende esinemine sellest. Samas aga Liis (“Minu Argentina”) jättis n-ö ametliku ettekande osa üldse ära ning vastas hoopis küsimustele. Ning oli näha, et elu Lõuna-Ameerikas on temasse tugeva jälje jätnud: see, kuidas ta naeratas, oli lihtsalt fantastiline! Terve ruum oli tänu tema naeratusele päikest täis.

Enne suvepuhkusele minekut tuleb meil veel üks vestlusõhtu. Seekord on külas “Minu Austraalia” autor Airi Ilisson-Cruz ning saame kuulda, kuidas käib elu maailma kuklapoolel. Õhtu toimub järgmisel teisipäeval, 1. juunil, kell 18 Lutsu raamatukogu IV korruse saalis. Tule ka!