Sada killukest “Minu” sarja sajanda raamatu puhul… vol. 2

Esimesed killud pani kirja Epp Petrone ja neid saab lugeda tema blogist. Nüüd meenutab “Minu” sarjaga seotud asju sarja endine kirjastaja Kairit Lillepärg.

Kuidas Petrone Prindi raamatud on mind reisile viinud

21. “Minu Gruusia”

Sattusin Dagmar Raudamist inimese ja ka autorina vaimustusse – milline positiivne energiapomm ja särav naine. Lisaks muidugi nobeda sulega. Tema raamatu esitluspidu kujunes totaalseks suursündmuseks – Gruusia veinid ja suursaadiku osalemine, esitluspeole tuli üle saja inimese, kelle seas mitu tuntud näitlejat (Dagmar on varem Draamateatris töötanud) ja muid kuulsuseid.

Raamat inspireeris mind sedavõrd, et ma lihtsalt pidin isiklikult Gruusiasse minema. Kuna olime Dagmariga kirjastamise käigus sõbrunenud, siis aitasid tema näpunäited ja kontaktid mul otseselt reisi planeerida. Päädis see muu hulgas sellega, et kohtusin Tbilisis Dagmari hea sõbra ja raamatutegelase kunstnik Levan Moshiashviliga, kellele Gruusiasse jõudes sõnumi saatsin. Piisas ütlemisest, et olen Dagmari sõber, ning juba oli kohtumine kokku lepitud. Järgmisel hetkel leidsin end tema stuudioateljeest teed ja veini joomast ning tema ema küpsetatud hatšapurit söömas. Pikk ja südamlik vene-inglise segakeeles õhtu lõppes sellega, et valisin tema teoste hulgast välja ühe maali, millele ta ise taotles mu ärasõidupäevaks kultuuriministeeriumilt pitseriga loa maali maalt välja viimiseks. Luba oli mul küll taskus, kuid ometi tekitas see Riia lennujaama tollis elevust: mis sajandi maaliga tegu ja kui palju maksis jne. Kõik see toimus hommikul kell viis ning minema sain ma ainult seepärast, et tollitöötaja ülemus magas ja polnud kelleltki küsida, kas see Gruusia paber on ikka usaldusväärne. 😀

Ah jaa, veel Gruusia reisist – Dagmar oli Gruusia Eesti saatkonnas töötanud ning ka minu reis viis  mind saatkonda külla, et toonasele suursaadikule isiklikult “Minu Gruusia” raamat kinkida. Järgmisel päeval läksin saatkonnarahvaga juba iidsesse mägikloostrisse daytrip‘ile. Kardan päris tõsiselt kõrgust ja pidin selle mäkkeronimise käigus pidevalt suursaadikul käest kinni hoidma – muidu oli liiga hirmus. 😀 Päev lõppes tagasi Tbilisis olles saatkonnas õhtusöögi käigus vennastumisega.

22–23. “Minu Island” ja “Minu Reykjavik”

Islandile ma nii konkreetselt raamatu najal ei läinud kui Gruusiasse. “Minu Island” oli minu Petrone Printi tööletuleku ajaks juba ka ilmunud, nii et selle kirjastamisprotsessis ma ei osalenud. Küll aga oli Island mul muid teid pidi naha alla pugenud. Hoopis Kätlin Kaldmaa, kes nüüd hiljuti Petrone Prindis oma lapsepõlvemälestused ilmutas (“Kaks armastuslugu”, 2017), mõjutas mind oma Islandi lembusega. Siiski lugesin enne esimest saarele minekut Tarvo Nõmme raamatu üksipulgi läbi ning ühendusin ka autori endaga. Tema elas Põhja-Islandil, nii et just liiga palju ma tema radadel käia ei saanud (Põhja-Island ei ole talvel väga lihtsalt ligipääsetav), aga mõningaid praktilisi näpunäiteid siiski sain. Küll aga trippisime perega tookord Lääne-Islandil, mida soovitas avastama minna Kätlin Kaldmaa. Snæfellsnesi poolsaar, mis on isegi Jules Verne’i inspireerinud, oli tõesti võimas. Silmapaistev on nii otseses kui ka emotsionaalses mõttes kahtlemata Snæfellsnesi vulkaan, mille tipus on lumine müts – liustik. Selge ilmaga paistab see lumemüts ka Reykjaviki ära, kuigi asub 120 km kaugusel pealinnast. Jules Verne ma ei ole, seega jään tõsiselt hätta selle jäise ilu ja lummuse kirjeldamisega. Ja noh, minge ise ja looge oma kogemus, nuusutage jääd, vaadake maailma servalt alla ja kuulake vaikust!

Ah jaa, esimese Islandil-käigu (2013 oktoober) saabumispäeva hommikul, kui külastasime suursugust Hallgrimuri kirikut, sattusin kohe kokku Tui Hirvega, kellega ma varem isiklikult tuttav ei olnud, aga kelle kohta teadsin, et ta end Reykjaviki sisse seadnud on. Paar aastat hiljem kirjutas Tui meile “Minu Reykjaviki”. Seekord, neli aastat hiljem, kui oleme perega just tagasi jõudnud oma teiselt Islandi reisilt, ma Tuid linna peal ei kohanud, kuigi elasime põiktänavates (meie Mere tänaval, tema Laine tänaval) Vanasadama piirkonnas. Aga Tui raamatut lugesin küll nii minnes lennukis kui ka kohapeal ja nii mõnus oli raamatus näpuga järge ajades samas linnaosas ringi jalutada ja kilgata, et näe, siin nurga peal ongi see võileivapoeke, millest Tui kohe raamatu alguses rääkis, või et ahaa, Valdisesse tuleb minna käsitööjäätist sööma.

24. “Minu Jeruusalemm”

Ütlen kohe ära, et Jeruusalemmas ma endiselt käinud ei ole, kuigi tõmme on tugev. Heilika Pikkovi “Minu Jeruusalemm” on minu jaoks üks erilisem ja isiklikult kordaminevam raamat selles sarjas. Kuigi Heilika Jeruusalemm piirdub peaasjalikult Õlimäe kloostris ema Ksenia maailma jäädvustamisega filmilindile (dokfilm “Õlimäe õied”, 2013) ja raamat ei ole kindlasti reisijuhi tüüpi, on tegemist lummava teosega, mis ometi avab Jeruusalemma peale ema Ksenia keerulise isiksuse ootamatult palju. Aga mitte sind käe kõrval mööda tänavaid juhatades, vaid spirituaalselt.

 

25. “Minu maailm”

Mina ei ole mingi maailmarändur, kuigi reisida mulle meeldib ning paketireisid ja lihtsalt palmi all peesitamine pole minu jaoks.

Tiit Pruuli “Minu maailma” esitluse järgsel päeval sõitsin ma hommikul kell kaheksa laevaga Soome – hea nali, on ju? 🙂 Tiidu pühendusega raamat oli mul kaasas ja kavatsesin seda tüütul hommikusel laevasõidul lugeda. Tundus romantiline mõte minna laevatekile ja seal raamat lahti lüüa. Ei olnud just päikselisim augustihommik, aga kaheksandale tekile ma sammusin. Pilves, hall, vihma tibutab, tuuline, isegi väga tuuline – ups, raamat kukkus veeloiku. Reageerisin küll sekundiga, aga veekahjustused olid silmanähtavad ja hoolimata kuivatamisest jäid nii esikaas kui ka lehed lokkima. Esimene reaktsioon oli – oh, rikkusin uue raamatu ära. Siis aga mõtlesin, et miks mitte ümbermaailmapurjetaja-Pruuli raamatule väiksed veeristsed teha. 🙂

Raamatu liigitaksin “vana kooli reisiraamatuks”, kus autori ego kõrval (tšau, Tiit! :D) on suurem roll ajaloolistel faktidel ja taustade avamisel.

Aga jah, üldiselt mõtlen nüüd enne iga reisiplaani muu hulgas ka sellele, kas Tiit sinna läheks (ok, nali).