Järva Teataja intervjuu “Minu Shanghai” autoriga

Maatüdrukut elu miljonilinnas ei kohuta

Autor: Merit Männi

Intervjuu ilmus 21. oktoobri Järva Teatajas.

Eelmisel kuul esitles Türilt pärit peaaegu seitse aastat Hiinas Shanghais elav Anneli Vilu Tallinnas raamatut “Minu Shanghai. Maatüdruk megametropolis”, mis on humoorikas võtmes lugu tema elust ja juhtumistest kauges miljonilinnas.

“Kui riigi nimi saabki lõpuks paika, siis keel kindlasti mitte. Taksojuhtide ja ka enamiku muude hiinlaste jaoks on maailmapilt dualistlik: on olemas hiinlased ja välismaalased. Välismaalased on kõik ameeriklased. Isegi kui nad oma kodumaana mingit muud imelikku riiki nimetavad, siis põhimõtteliselt on see ikkagi Ameerika, ja nad räägivad kõik inglise keelt. Punkt. Eesti keel võib ju olla mingi kohalik murrak, nii nagu Hiinaski on igas provintsis oma keel, aga riigikeel on siiski inglise keel.” (jätkub raamatus)

Töötasite varem taani-rootsi-inglise-saksa keele tõlgina, siis tegite kannapöörde ja valisite hiina keele ning elugi seadsite sisse Hiinas. Miks just see valik?

Töötasin tõesti palju aastaid taani ja rootsi keele tõlgi ja giidina, kuid lisaks olen pidanud ka muid rahvusvahelist suhtlemist nõudvaid ameteid. Näiteks töötasin Kopenhaageni Eesti saatkonnas pressi-, kultuuri-, info- ja konsulaarametniku ning Taani rahvusvaheliste uuringute instituudis konverentsikorraldajana.

Kõik need ametid meeldisid mulle väga ja tundsin, et just kultuuride vahendamine on minu ala ja tahan sellega jätkata.

Skandinaavia-Eesti suund jäi pikapeale kitsaks ja otsustasin oma ampluaad uue keele ja kultuuriga täiendada. Kaalusin suahiili, araabia ja hiina keelt ning pärast pikki arupidamisi iseendaga valisingi neist viimase.

Nüüd olen Hiinas elanud üle kuue aasta ning töötanud vaheldumisi vabakutselise tõlgi ja giidina, Shanghai EXPO programmidirektori ja ühe rahvusvahelise instituudi konverentsikorraldajana.

Seega paistab mulle endale, et ma pole teinud mingit kannapööret, vaid jätkan täpselt sama rada mida ennegi, ainult et uues ja laiemas kontekstis ja keskkonnas.

“Kaks päeva hiljem saabume koos kõigi oma kodinatega uude koju, et leping alla kirjutada ja end sisse seada. Saabudes tabab meid ebameeldiv üllatus: omanik pole mitte ühtegi lubatud parandustööd teinud. Meie arupärimise peale mühatab ta: “Ma lasin töömeestel parandada, aga nad ei saanud korda.”

Selgub, et hiina keeles on võimalik kaheti mõista lepingupunkti “Probleemide puhul on omanik kohustatud need kõrvaldama”. Kui omanik väidab, et ta parandas küll, aga korda ei saanud, siis oleks ta nagu omalt poolt kõik lepingukohustused täitnud.” (jätkub raamatus)

Millal kirjutamisega alustasite ja miks? Kas seetõttu, et nii võõras kultuuriruumis elades oli vaja end kirjutades välja elada?

Kirjutamine on mulle alati istunud. Juba kooliajal meeldis kirjandeid kribada ja koos klassiõde Alicega (Pehk – toim) kooliansamblile laule luua. Ka Türi kooli hümn on meie looming: minult sõnad, temalt meloodia.

Tõlkijana töötades peab samuti tekste looma ja kirjakeelega mängima. Saatkonnas ja EXPOl oli minu ülesanne pressiteadete koostamine, ajaleheülevaadete tegemine ja mõnikord ka ministritele kõnede kirjutamine. Seega on kirjutamine alati olnud mu elu ja töö lahutamatu osa.

Hiina elama asudes saatsin perele ja tuttavatele siinse elu kirjeldusi ja ühel hetkel otsustasin neid ka Eesti ajalehtedele pakkuda. Huvi oli olemas ja nii see töö jätkus, kuni Petrone Prindilt saabus ettepanek raamat kirjutada. Raamatus olen ära kasutatud ka varasemaid Hiina-teemalisi ajaleheartikleid.

Üldiselt levib arvamus, et eestlased ja hiinlased on väga erinevad. Aga on meil teie arvates ehk ka midagi ühist?

Nii palju kui olen maailmas ringi rännanud, tundub mulle, et kõikidel inimestel ja rahvustel on sarnane põhiolemus. Meie unistused ja väärtused on universaalsed.

Loomulikult mängib hiinlaste eripärane ajalugu ja kultuur ühiskondlikus plaanis suurt rolli, nii et käitumismustrid ja tavad on teistsugused kui Euroopas.

Individuaalselt on inimesed aga nii erinevad, et ei saa üldistada ja öelda et hiinlased on sellised ja sellised või hiinlased mõtlevad niimoodi. Igaüks on omaette isiksus, oma teadmiste, hariduse ja iseloomuga.

Sõprussuhted tekivad mitte rahvuse põhjal, vaid selle järgi, kellel on minuga sarnased huvid, maailmavaade ja huumor. Ja kindlasti on hiinlaste seas palju selliseid inimesi, kellega mul on parem klapp kui mõne kaasmaalasega. Ja vastupidi.

Shanghai-eestlaste kohta, keda on siin paarkümmend, pean küll ütlema, et saame omavahel väga hästi läbi ja suhtleme tihedalt. Meil on ilmselgelt samasugused huvid ja omadused, mis meid just siia kokku tõid.

Juhuslikke õnneotsijaid siia eriti ei satu, vaid ikka inimesed, kellel on mingi selge siht silme ees. Väga tore on selles seltskonnas aeg-ajalt kokku tulla, eesti nalja visata ning Hiina elu probleemide, frustratsioonide ja rõõmude üle arutleda.

Rahvusringhäälingu saatele “Ringvaade” antud intervjuus ütlesite, et naaseksite Eestisse kohe juhul, kui siin õnnestuks samaväärset tööd leida. Oleksite valmis Eesti asemel ka mõne teise eksootilise riigi valima?

Jah, oleme mu saksa-belgia päritolu abikaasa Christophiga igal ajal valmis Eestisse tulema. Ise võiksin kasvõi kohe Eestis vabakutselisena tegevust leida.

Christophil on natuke keerulisem – nii väikesel turul on tema erialale ja kaliibrile vastava töö leidmisega natuke kitsas. Aga me otsime ja uurime erinevaid võimalusi.

Muid eksootilisi riike, kuhu edasi minna, ma teadlikult ei otsi. Hiina keel ja kultuur on nii põhjatud, et võin nende õppimisega end elu lõpuni tegevuses hoida, ükskõik kas siin või mujal.

Kui peakski mingist uuest riigist huvitav tööpakkumine sülle sadama, siis ma kindlasti kaaluksin seda. Aga kaks asja on kindlad: tahan end Hiina suunal jätkuvalt edasi arendada ja kunagi Eestisse tagasi tulla.

Hetkel paistab, et jään veel mõneks ajaks Shanghaisse paigale. Nädal tagasi pakuti mulle Shanghai Taani kaubanduskoja tegevdirektori ametit, mille ka vastu võtsin. Nii suurt otsust langetades tuli ka endale aru anda, et see tähendab vähemalt veel paariaastast siinviibimist.

Kodumaalt eemal elava inimese käest lihtsalt peab küsima: must leib ja Tallinna kilud ning muud eestlasele nii hädavajalikud produktid, kui tihti õnnestub varusid täiendada?

Shanghais pole eestipärase söögiga suurt muret. Siin elab suur Saksa kogukond ja seetõttu on ka Saksa pagariärisid ja restorane, kust rukkileiba, hapukapsast, vorste ja muud kodust osta on.

Samuti on siin teisi välismaiseid restorane ja poekette, kust kalli hinna eest meile omaseid toiduaineid varuda saab. Kui Hiina sisemaal Sichuani provintsis elasin, siis tuli küll kogu elukorraldus täiesti Hiina lainele häälestada, sest seal euroopalikke produkte lihtsalt polnud.

Aga see polnud mingi probleem. Hiina söök maitseb mulle väga, pealegi katab see nii laia spektrit, et sisaldab ka meile omaseid toiduaineid ja maitseid.

“Alkoholi ja küpsiste jälgi ei hakka me isegi ajama: ju siis oli tolliametnikel vaja paarkümmend pudelit suveniirviina ja Vana Tallinna kontrolliks degusteerida, kas säärast märjukest ikka kõlbab Hiinas maale lubada. Ja ju siis kulusid kaneeliküpsised ning kohv degusteerimisel pealevõtuks. Kuid heliplaadid? No ei suuda me uskuda, et tolliametnike seas on nii palju Pärdi ja Metsatöllu fänne, et nad mitusada plaati enda tarbeks kõrvale panevad.” (jätkub raamatus)

Olete kursis sellega, kuidas raamatumüük läinud on? Türi Konsumi kaupluses näiteks oli eelmisel nädalal veel kaks eksemplari.

Kuulsin vanematelt, et Apollo raamatuketis on raamat juba mitu nädalat kümne enim müüdud raamatu seas, eriti hea paistis läbimüük olevat Viljandis ja Tallinnas. Türi läbimüügi kohta mul andmed puuduvad, aga eriti suur see vist pole.

Loodan, et käesolev intervjuu tekitab veidi suuremat huvi raamatu vastu. Mulle on tähtis, et raamat läheks korda just kodukandi inimestele, kellega mul on samasugune taust ja maailmapilt.

Ka raamatu alapealkiri “Maatüdruk megametropolis” viitab sellele, et kannan oma Järvamaa juuri igal pool maailmas endaga kaasas.

Kiri Shanghaist

Anneli Vilu, raamatu “Minu Shanghai” autor, on juba tagasi teisel pool planeeti ning saatis sealt meile kirja.

Suur tänu kõikidele, kes raamatuesitlustele kohale tulid! Olin tõeliselt üllatunud, et Shanghai-teema nii paljudele korda läheb. Kartsin, et Hiina on nii kauge ja võõras maa ning Shanghai omakorda liiga suur ja hoomamatu, mistõttu Eestiga kokkupuutepunkte enam-vähem pole. Aga selgus, et teistsugune, kauge ja võõras pakub mu kaasmaalastele vägagi palju huvi.

Esitlustel tekkis kummaline ja mõnus tunne, et ma ei esine, vaid vestlen oma kauaaegsete sõpradega. Tekkis lahe ja huvitav arutelu ning põnevad küsimused panid mind mu Shanghai-elu üle uut moodi järele mõtlema.

IMG_0278Paljud esitlusele saabunud olid mu varasemate või tulevaste reisirühmade liikmed. Samuti oli kohaletulnute seas mu endisi kolleege ja tuttavaid Shanghai EXPO-päevilt. Mitmed tulid aga lihtsalt sellepärast, et Hiina-teema pakub neile huvi. Osa jälle teatas, et nad on “Minu” sarja fännid ja ootavad rõõmuga iga uue raamatu ilmumist. Sain alles nüüd tõeliselt aru, kui oluline “Minu” sari Eesti lugejate seas on ja kui suur osa mu raamatule osaks saanud huvist tuleb just tänu hästi sissetöötatud sarjale.

Mul on väga hea meel, et selle raamatu kirjutasin. Shanghai-lugu tahtis ja vääris jutustamist. Loodan väga, et lugejad arvavad samuti.

Vastan nüüd Facebooki Petrone Prindi lehe kaudu mulle esitatud küsimustele.

Kust tuli mõte trepijooksu teha?

Mulle on alati meeldinud nn loomulik sport. Varem maratoniks treenides hakkasin aja kokkuhoiu mõttes tööle jooksma. Seljakott selga, läptop ja vahetusriided koormuseks sisse ja 7 km intervalljooksu valgusfoorist valgusfoorini andsid väga hea vormi. Nagunii oli ju vaja end tööle transportida ja see oli hea võimalus hoida kokku raha ja aega. Boonusena sain kaasa selge pea ja erksa meele terveks tööpäevaks. Liikumine ongi mulle vajalik selleks, et tunneksin end värskena ja heas tujus. Alati kui on vaja liikuda punktist a punkti b, mõtlen kõigepealt läbi, kas saan seda teha jalgsi või rattaga. Treppe nähes tekkis sama instinkt: milleks minna jõusaali higistama ja trepimasinaid tallama, kui 30 korrust treppe algab kohe koduukse tagant ja nagunii tuleb end üles-alla transportida. Pärast turulkäiku, koos kande- ja seljakottidega, saab trepil tehtud ka seljalihaste ja käsivarte trenn. Nii et esialgu võtsin treppe kui lihtsat, tõhusat ja loomulikku treeninguvahendit, hiljem kasvas sellest välja huvi end ametlikus trepijooksus proovile panna.

Millest Shanghais olles kõige enam puudust tunned?

Sinisest taevast, puhtast toidust ja loodusest.

Kas meist nii erinevasse keskkonda elama asumiseks on vaja kuidagi eriliselt julge olla?

Erilist julgust pole vaja, pigem uudishimu ja huvi võõra kultuuri vastu, valmisolekut kohaneda ja oskust kohanemisprotsessi nautida.

Kus peaks turist Shanghais tingimata ära käima?

Huangpu kaldapealsel Bundil (soovitavalt õhtul), maailma kõrgeimal vaateplatvormil Shanghai Maailma Finantskeskuse 100. korrusel, jalutama mõnel vana Prantsuse kontsessiooni rohelisel tänaval ja kiikama sisse Yu aeda, sellega ühenduses olevasse taoistlikku linnajumala templisse ning seda ümbritsevasse basaari. Edasine plaan sõltub juba sellest, kas sind huvitab eelkõige arhitektuur, ajalugu, kunst, gastronoomia, šoppamine vms. Shanghais on kõigeks võimalused olemas.

Kas sellises pirakas linnas on selle suurus üldse hoomatav? Kui kaua võtaks aega ühest linna otsast teise sõitmine? Pilvelõhkujad ja rikkus on peamiselt kesklinnas, aga kuidas näeb välja äärelinn, on seal palju vaesust?

Shanghai suurusest ja struktuurist tekib mingi aja järel teatud ettekujutus küll. Metrooga kihutab ühest linna otsast teise umbes kahe tunniga. Aga ega seda linnapiiri nii konkreetselt määratleda ei saa, sest kogu Jangtse jõe delta on nii linnastunud, et seal, kus lõpeb Shanghai, algavad teised megamiljonilinnad Wuxi, Suzhou, Hangzhou jt. Rikkust ja vaesust jätkub nii kesklinna kui eeslinnadesse. Otse kesklinna klantsivate pilvelõhkujate kõrval asuvad vanad ja räpased, aga õdusad ja ehedad elurajoonid. Samas on ka kesklinnast kaugele, eeslinnadesse rajatud luksuslikke elamukomplekse, nii pilvelõhkujaid kui ühepereelamuid, mis asuvad vaheldumisi sisemigranttööliste ajutiselt kokkuklopsitud elamualadega. Suuri slummipiirkondi, à la India või Lõuna-Ameerika suurlinnad, Shanghais eriti pole.

Kuidas metrooga sõites ellu jääda?

Shanghai metrood on kiired, nüüdisaegsed ja puhtad ning enamasti on nendega sõitmine lausa lust. Siiski tasub vältida peamiste metrooliinide hommikusi ja õhtusi tipptunde, kus trügimine võib olla meeletu.

Kuhu järgmiseks plaan elama minna?

Arvan, et Hiina on nii suur suutäis, et selle keele ja kultuuri õppimisega võin end elu lõpuni tegevuses hoida. Mingit uut riiki ma sihiks seadnud pole. Tuleksin mingil hetkel pigem koju tagasi ja ajaksin seal “Eesti-Hiina asja” edasi. Kui aga saatus peaks mind täiesti planeerimatult kuhugi uude riiki viima, näiteks abikaasa või mu enda töö kaudu, siis tahaksin (kohaliku keele ja kultuuri omandamise kõrvalt) ka seal Hiina-teemaga jõudumööda jätkata. Aga kodu on ikka Eestis ja näen end sinna tagasi tulemas.

 

 

Justin Petrone: miks ma tahan lugeda “Minu Shanghaid”

Tekst: Justin Petrone, Shanghais käinu

Peking oli romantiline. Aga Shanghai? Shanghai meenutas mulle liiga palju New Yorki. Lebra ja kusehais ja igasugused muud kääriva mäda aurud altpoolt kerkimas, skuutrid mööda vuhisemas, lärm ja prügi ümberringi. Igal õhtul kõnetasid mind hotelli ümbruses mehed, kes reklaamisid naisi ja miskit, mil nimeks “sex massage“. Mis iganes see ka poleks. Ja igal õhtul pidin ma neile ütlema: “Väga tore, aga ma pean täna õhtul töötama.”

Ja ma töötasingi. Selles “wannabe” luksushotellis, kus peatusid kiilanevad prantsuse ärimehed ja eakad norra prouad ja kus valges ülikonnas härrasmees mängis klaveril ragtime’i, mina aga istusin nurgas ja trükkisin agaralt igal õhtul, päeval käisin tegemas intervjuusid üle kogu linna. Ärimeeste keskkonnas serveeriti mulle kõige peenemat Pekingi parti ja kanget Starbucksi kohvi. Mulle öeldi, et Shanghais on ühe asemel kolm Louis Vuittoni kauplust. Fantastiline. Hommikuti vaatasin hotelliaknast välja, nägin vaid kosmoselaevu meenutavaid hooneid ja igatsesin nostalgiaga Pekingi ajaloolisi paleesid.

Shanghais oli üksildane olla. Alles viimasel õhtul tuli Anneli, et tutvustada mulle linna, nii nagu ta oli teinud ka Pekingis.

Ta seisis hotelli sissekäigu juures, riietatuna üleni sinisesse, mis tõi eriti hästi värvi ta terase pilguga silmadesse, ja ta oli täis energiat, sest Shanghai tekitab seda, see linn elavdab sind, kas või selleks, et hüpata eest ära vanamehel, kes tuleb ülbelt mööda kitsast tänavat. Muide, Shanghais meeldib vanadel meestel tänavale sülitada. See aitab neil tunda end mehiselt.

Me pidime takso võtma, aga Anneli küsis, kas ma olen Bundi näinud, ja mu eitava vastuse peale kortsutas ta oma eestlaslikke kulme. “Sel juhul peame kõndima,” teatas ta, “sest kes pole Bundil käinud, see pole Shanghaid näinud.” Nii jalutasime mööda jõeserva, ma imetlesin grandioosseid vanu pangahooneid ja saatkondi ja ärihooneid. “Shanghai on ehitatud äri ajamiseks, raha tegemiseks,” rääkis Anneli ja ma uskusin teda, sest kui kuskil siin planeedil on koht, kus on kapitalismile, rahale ja uhkusele rohkem rõhku pandud, siis mina pole seal veel käinud.

Kaldapromenaad Bund särab öösel tuledes. Seal kohtuvad halloween ja jõulutuled ja Prantsuse Riviera. Anneli tõi värvidemängu kaasa rahu ja meeldiva eesti vaikuse, ja ma nägin, kuidas taamal väikesed neoonvärvides parved sõitsid edasi ja tagasi üle Huangpu jõe.

Esimest korda kohtusin ma Anneliga nädal varem Pekingis, olin veidi närvis, nagu ikka uute inimestega kohtudes, aga sõbrunesime ruttu ja ärevus kadus sama kiiresti nagu udu sel sombusel pühapäeval nädal aega tagasi Keelatud Linnas.

Sel päeval oli liikvel palju politseinikke, kes peatasid vaid ja ainult hiinlasi. Anneli jutustas mulle Hiina võimust, ajaloolisest ja tänapäevasest, alates vinjettidest, millel kujutatud keisrile ustavad konkubiinid ja eunuhhid, kuni küsimusteni, millega on tänapäeval vastakuti riigi poliitiline eliit. “Partei ei saa loobuda Maost,” ütles Anneli. “Maost loobumine tähendaks tunnistamist, et Hiina pole enam kommunistlik, ja seega poleks see riik legitiimne.” Ta oskas väga palju põnevaid lugusid jutustada: ta teadis Keelatud Linna iga loom-jumaluse tähendust, ja hiljem rääkis ta, kuidas oli jätnud kõik Eestis maha, et tulla ja õppida hiina keelt. Nii kohtas ta oma toredat abikaasat.

“Me olime kui tudengid, nii muretud,” rääkis Anneli. “Kandsime T-särke ja reisisime ringi.”
***

Järgmisel hommikul olin lennukis teel koju. Kui ma nüüd kuulsin, et Anneli on kirjutanud Petrone Prindile raamatu “Minu Shanghai”, siis olin rõõmus, sest oma sisimas tunnen puudust Shanghaist ja Anneli oli kõige ehedam inimene, keda seal kohtasin.

Ma harilikult ei loe raamatuid eesti keeles, kuna see on mulle väga aega ja vaeva nõudev, aga seda raamatut kavatsen ma lugeda!

“Minu Shanghai” esitlused

Anneli Vilu “Minu Shanghaid” esitleme neljapäeval, 25. septembril kell 16 Viru keskuse Rahva Raamatus (autoriga vestleb sinoloog Urmas Pappel) ja neljapäeval, 2. oktoobril kell 18 Tartu linnaraamatukogu IV korruse saalis.