Mari Saadi “Matused ja laulupeod” ning Eesti sünnipäeva sõbrahinnad

Meie viimane uudiskiri 

Ilusat vabariigi sünnipäeva! Sel puhul on tervel sellel nädalal kõik meie kirjastuse Eestimaast rääkivad “Minu” sarja raamatud kirjastuse poes sõbrahinnaga, vaid 6 eurot raamat: “Minu Eesti”, “Minu Eesti 2”, “My Estonia”, “My Estonia 2”, “Minu Supilinn”, “Minu Narva” ja “Moja Narva”.

Ilmunud on uus raamat sarjast “Aja lugu”, Mari Saadi autobiograafiline “Matused ja laulupeod”. Raamatus kasvavad autori lapsepõlve ja noorusaja mälupiltidest välja uued mõtteseosed, põimuvad ajad, kohad ja sündmused, ulatudes Vene tsaariajast tänapäeva. Teos avab eriti nõukogude aja argielule ja vaimsele õhustikule olemuslikku.

Autor kirjutab raamatu valmimisest ka kirjastuse blogis.

Katkendeid raamatust kuuleb sel nädalal Kuku raadios – esmaspäevast reedeni kell 10.45–11.00, kordus on eetris samadel päevadel kell 18.45–19.00 ja kõik korraga pühapäeval kell 19–20. Raamatu esitlus tuleb aprillis Tallinna raamatumessil, täpsem info edaspidi.

Aga jätkame eksootilistel teemadel! Džunglielust räägib meie raamat “Minu Prantsuse Guajaana”, mille autor Sergei Põlme jutustab oma seiklustest täna, 23. veebruaril kell 19 algavas ETV saates “Ringvaade”. 3. märtsil kell 17.30 tutvustab Sergei oma raamatut Pärnu Keskraamatukogus.

Viimane uudiskiri: reisimess, uute autorite otsing ja “Minu Prantsuse Guajaana”

Ilmunud on uus “Minu” sarja teos. Seekord viime lugejad eksootilisse Lõuna-Ameerika džunglisse. Autor Sergei Põlme sattus väikesesse eraldatud kommuuni, kus tema ülesandeks oli öises metsas putukaid püüda. Ta liikus jaaguari jälgedes ja kohtas nii erinevaid metsaelukaid kui ka illegaalseid kullakaevajaid ja teisi eestlasi. “Minu Prantsuse Guajaana. Jaaguari jälgedes” autor kirjutab meie kirjastuse blogis selle Prantsuse departemangu euroopalikkusest.

Raamatut esitleme põnevate fotode ja juttude saatel järgmise nädala neljapäeval, 19. veebruaril kell 18 Tartu linnaraamatukogu IV korruse saalis.

Meie e-poest on hea võimalus osta korraga neli niinimetatud džungliraamatut – “Minu Prantsuse Guajaana”, “Minu Amazonas”, “Minu Brasiilia” ja “Minu Suriname” on koos müügil hea hinnaga.

Käesoleva nädala lõpus, 13.–15. veebruaril osaleme oma müügilauaga Tallinnas reisimessil Tourest. Asume peahallis, boksis number J3.

Alustasime uute autorite otsingukampaaniat. Kust leida “Minu Austria”, “Minu Hollandi”, “Minu Iirimaa”, “Minu Küprose”, “Minu LAV”, “Minu Läti”, “Minu Madeira”, “Minu Mehhiko”, “Minu Norra”, “Minu Poola”, “Minu Praha”, “Minu Šveitsi”, “Minu Tansaania” kirjutajat? Kõigi vahel, kes saadavad meile vihje võimaliku autori kohta (aadressile info@petroneprint.ee, märksõnaks “uus autor”), loosime välja ühe inimese, kes saab raamatupaki kümne erineva raamatuga “Minu” sarjast, “Kirju” sarjast ja reisiromaanidest, võitja vabal valikul.

Nimesid-vihjeid on aega saata 28. veebruarini ja võitja loosime välja 1. märtsil.

Kes soovib täpsemalt tutvuda meie uue, “Kirju” sarjaga, sel tasuks kiigata Chilli kampaaniat: Epp Petrone “Elust kirju” ja Justin Petrone “Reisikirju” on seal praegu saadaval poole soodsamalt kui muidu.

Head lugemist!

“Minu Prantsuse Guajaana” esitlus

Neljapäeval, 19. veebruaril kell 18 esitleme Tartu linnaraamatukogu IV korruse saalis Sergei Põlme “Minu Prantsuse Guajaanat”.

Kavas jutud, pildid, müügil raamat.

Euroopa Prantsuse Guajaanas

Tekst: Sergei Põlme, “Minu Prantsuse Guajaana” autor

Kui me proovime miskit moodi visualiseerida Euroopa Liitu, kangastub silme ette vastava maailmajao lääneosa. Tegelikkuses laienevad euroliidu piirid arvukatele koloniaalajastu jäänukitele, laiali pillutatult maailmameres ja mujal. Suurim üle mere “eurovaldus” jääb Lõuna-Ameerika kirdenurka. Prantsuse Guajaana on Euroopa viimane kants sellel mandril. Koloniseerimise käigus neelas see koht sadu aastaid hulgaliselt inimelusid ja pika aja jooksul ei tulnud vastu midagi muud kui vaid üks uus piprasort, Cayenne’i pipar. Haigused ja tigedad põlisameeriklased nõudsid oma osa ja nõnda kogus see maailmanurk tuntust kui roheline põrgu.

Tänapäevaks on ligi kahe Eesti suurusel alal elupaiga leidnud vaid pool Tallinna rahvastikust. Inimasustus on endiselt hõre ja suures osas valitseb siin endiselt loodus. Kuid enam ei pea kartma indiaanlaste äkkrünnakut, ja kui mõni kahtlane tõbi vaevab, on moodne arstiabi käeulatuses. Veelgi enam, mitmes mõttes võiks Prantsuse Guajaana olla eurooplastele mugav reisisiht. Igapäevaselt ühendab Air France seda Pariisiga ja ära jääb tüütu valuutavahetus. Pealinna tänavatel pöörab keegi vaevu tähelepanu heledanahalisele turistile, ükski kohalik ei proovi sulle mingit tilulilu müüa või raha nuruda. Selleks on peamiselt kaks põhjust: esiteks, kontrastina teistele Lõuna-Ameerika naabritele, laieneb euroopalik liberaalne majanduspoliitika Prantsuse Guajaana asukatele. Ehk teisisõnu – milleks rabeleda, kui kombinatsioon soojast päikesest ja riigi abirahast loob soodsa võimaluse jõudeeluks. Muuseas, mineviku pärandi tõttu on kohalik mustanahaline elanikkond väga valiv ja ükski põllu- või välitöö, mis kuidagigi meenutab istanduste aegu, on üldjuhul välistatud, ükskõik kui hästi tasustatud see ka ei oleks. Sellega tegelevad enamasti asiaadid, kes on kogunenud oma kommuunidesse, ja vähesel määral illegaalsed sisserändajad naaberriikidest. Viimased on siia tulnud tahtega leida paremat teenistust ja abirahale loota ei saa. Nõnda olid ühe sellise Suriname suurpere liikmed minu kolleegideks Guajaanas veedetud aja jooksul. Jah, mustanahalisi elanikke võib arvukalt leida ka Lääne-Euroopast, kuid lugeja võib harjutada end mõttega, et euroliidu kirevasse perre kuulub ka üksjagu põlisameeriklasi.

Teine põhjus, miks meile tänaval keegi võtmehoidjaid pähe ei määri, on nõudluse nappus. Turiste käibki siin vähe, sest keskmine inimene unistab troopilist puhkust planeerides helesinisest laguunist. Kuid mida pole, seda pole. Guajaana rannik on enamjaolt kaetud mudaste ja läbipääsmatute mangroovtihnikutega, vähesed liivarannad on arvukate jõgede tõttu sogase ookeaniveega. Nõnda erinebki Guajaanat külastava turisti profiil keskmisest. Suur osa neist ajastab oma külaskäigu mõne süstiku stardile, et näha, mismoodi Euroopa kosmodroomilt lennutatakse satelliite Maa orbiidile. Viimaks, pärast aastasadade-pikkust investeeringut pakub see maalapp Euroopale peale ühe piprasordi ka võimalust soodsaks ühenduseks kosmosega. Paari aasta eest avanes Eesti teadlastele võimalus sellest osa saada. Teine ja nähtavasti väiksem sihtrühm, kes Prantsuse Guajaana üles leiavad, on putukakütid, olgu nad siis kirglikud hobikollektsionäärid või teadlased. Nad tulevad siia kuuejalgsete jahile, sest Prantsuse riik võimaldab vähese erandina selgrootute väljaveo Lõuna-Ameerika mandrilt. Sekka veel muid loodusfanaatikuid ja juhuseiklejaid. Mina töötasingi väikeses ettevõttes, mis pakkus majutus- ja püügivõimalusi putukaturistidele.

Koloniaalajastu jääb minevikku (ignoreerime korraks Kremli mõttemalle), emamaad on lasknud vabaks oma üle mere valdused, kuid Prantsusmaa hoiab visalt seda maalappi. Mis sellest, et see tähendab kulukat kontrolli säilitamist alal, millel sisuliselt puuduvad piirid naaberriikidega. Vastupidi korrumpeerunud naabritele, kes oma loodust iseenesestmõistetavaks peavad ja vaevu hindavad, on senine Prantsusmaa poliitika hoidunud suuremahulisest looduse ekspluateerimisest siinses piirkonnas. Vaid aeg annab vastuse, kumb lähenemine osutub ettenägelikumaks. Aga päeval, mil kõik on ümberringi maha parseldatud ja sojapõldudeks sõtkutud, võib kunagisest rohelisest põrgust kujuneda roheline trump.