Tekst: Mailis Hudilainen, “Minu Peterburi” autor

Olen alati olnud aldis sõdima, kisama, jalgu tampima… ühesõnaga, käituma enda teada igati adekvaatselt, kui oma tahtmist ei saa. Kuid mida teha, kui vaenlast pole võimalik läbi sõimata? Kui kõiges on süüdi linn, milles elad? Peksta jalaga lumevalli? Röökida täiest kõrist ebaviisakusi, viisakalt suud käega varjates? Puksida ennastsalgavalt toa seina? Kõik tehtud. Ei soovita.

Meil on universumiga sõnatu kokkulepe. Kõigepealt austab ta minu täiskasvanud inimese staatust ning lubab leebelt aega, et ma ise oma probleemid lahendaksin. Pikapeale muutub kannatamatuks ning tormab oma pisut peast nikastatud lapsekest ise abistama. Nii koputaski mulle mõistuse uksele arg mõttepoiss: hakka viha paberil välja elama. Kõhkluseta saatsin mõttepoisi pikalt. Universum ei andnud alla – saatis mulle info “Minu” sarja olemasolust. Mina ikka ei võtnud vedu. Universum võttis siis kasutusele kahurväe. Saatis sõbranna Maiki mind küünarnukist haarama ja huvi pärast oma sõbra Liisa Pastiga tutvustama. Liisa on aktiivse elupositsiooniga tegelane, tal võttis kakaotassi aega jagu otsustamaks, et minu lood on Petronele pakkumist väärt. Kahe päeva pärast passisingi nõutult oma postkastist kirja Eda Allikmaalt – et kas ma ei teeks neile kava ja paar peatükki proovitööna?

Eee… mis te nüüd… Tegin ma kraapsu, mis mina, kummardused maani, ise silme ette manamas, kuidas ma nädalaga kõik kokku vorbin ja veel nädalakese pärast asun sisu kallale.

See oli detsembris.

Järgmise aasta aprillis puksisin toa seina juba seetõttu, et olen saatanlik prokrastinaator, kes ei suuda ühegi arvestatava mõttega lagedale tulla, mis siis kirjapanemisest rääkida. Raamatul peab ju mingi idee ka olema, mitte lihtsalt kolm liitrit musta sappi, mis trükimustaks maskeerub.

Punnitasin ja punnitasin. Küll oli vaja mul Peterburi elustada. Kui tema süda on Peeter-Pauli kindlus, selgroog – Nevski prospekt, siis pea on loomulikult Talvepalee. Aga tsaari peas pole. Väljendki selline vene keele varnast võtta. Nii et ajuvaba linn. Sobib. Kümneks autoripoognaks küll pisut vähevõitu. Siis otsustasin tagasihoidlikult lepitada venelased ja eestlased. Seejärel veeretasin peast veel sada mõtet läbi, enne kui koitis: töötagi reaalajas “foobia” – “fiiliaks”.

Ka kirjastus tegutses sama hoogsalt. Mõtlesid kuu, teise, kolmanda. Selgus – väitlesid, kas nii palju negatiivi sobib sarja kontseptsiooniga? Eda vastas: sobib. Ta kannab hoolt selle eest, et see kaantest välja ei voolaks. Ning võttis mu tiiva alla. Tänasin lapsendamise eest, kuid nõudsin, et raamatu näitan ette alles tervikuna. Nii umbes aasta pärast, lubasin.

Edasi käis samas vaimus. Hommikul ärkan – napoleonlikud plaanid 14tunnise tööpäeva kõrvalt kohe peatükk valmis saada, öösel kell viis magama, tulemuseks mõni rida teksti.

Ei vähernud nüüdsest mitte linna ebamugavusest, vaid raamatu küüsis. Olematu raamatu küüsis. Pea paks mõtetest, mis kõik konkureerivad üksteisega esmajärgulisuses, ja lipikutele saavad küll killud, tähelepanekud, mõttesähvatused pea et kõik kritseldatud, aga et nad looks kokku koondada… Eei, tänan. Minu mõistus on laisk, tema tahab irooniliselt täheldada ja näppu tõsta olulist mõtet väljendades.

Struktuuriga tegelegu alamad. Vabandust, kes, küsin mina, kes siiani ei oska hommikuvõimlemist teha ja õhtuti samal ajal magama minna. Kust me nüüd mitme ala-mina peale selle distsipliini leiame?

Päästjad tulid geograafilised ja gastronoomilised. Metroos kõikumine annab alati kirjutamisainest – keegi tukub mu paremal õlal, vasakul pool teine usinasti higistab… jne –, vagunipingil end lahti kirjutanud, oli kergem tulla rahvusraamatukokku ning juba midagi asjalikumat kirja panna.

Gastronoomiliseks abistajaks kujunes kohvikukett Tšainikoff, kus tellisin alati kaks suurt vänget americano‘t ühe hinna eest ning kulistasin need poole tunniga ära. Selline moodus küttis üles veel tõhusamalt kui 40 minutit trügimist ühistranspordis… Raamatu poole peal pidin selle naljaga lõpetama.

Keha nõudis tervislikumat moodust end kirjutamisrütmi viia. Küll üritasin end veiniga lõdvestada, küll inspireerida jalutamisega, Peterburi mõttehiiglaste lugemisega. Kokkuvõttes piinlesin kirjutamise kallal ikkagi üle kahe aasta, kus iga tuhina vahele jäi kuukene hingetõmbejõudu.

Mida oligi vaja – sisu oli vaja läbi kannatada. Leida see hea, mitte ta näpust välja imeda.

Leidsin. Tunnetasin läbi. Sain ka raamatu helge poolega hakkama.

Ja siis tuli Eda kääridega ja lõikas poole kirjutatust mu sahtlisse tagasi. Targu. Tänan teda selle eest.

Mis siis valmis? Kondensversioon minu kasvamisloost. Sellest, kui keeruline on inimesel negatiivsusest lahti lasta, sest ohvri positsioon pakub palju mugavamat ellusuhtumist.

Sellest, kui keeruline on vastuolulise mineviku ja olevikuga riigist head leida. Ja millisest rahust ja rõõmust täitub hing, kui leiad selle. Tekib tunne, et järsku on silmad ka kuklale kasvanud – niivõrd avardub silmaring. Sest järsku jaatad seda, mida oled kogu elu eitanud.

See on lugu Revidendist. Aga kes revideerib keda, otsustab iga lugeja ise. Mina oma vastuse leidsin.