Küsin kohe Anult tema kannapöörde kohta. Ta kirjutab, et “Minu raamat jutustab hoopis loo, kuidas ma 38 aasta vanuselt avastasin, et see, mida ma alati oma elus teha olin tahtnud, ja mida ma tegelikult tegin, ei langenud üldse kokku, ning kuidas ma otsustasin asjade käiku muuta ning kõike uuesti algusest alata: minust sai taas üliõpilane”. Aga kas Anu siis enne ei olnudki moekunstnik?

Nime poolest olin, aga sisu poolest mitte. Ma arvan, et moekunstnikuks saab ennast nimetada see, kelle põhitegevuseks on moe disainimine. Mina aga olin põhilise osa ajast moeajakirjanik ja vahel natuke ja hobi korras tegin moodi.

Kust võttis Anu julguse sellises eluetapis nii radikaalse kannapöörde teha?

Mul ei olnud midagi karta, sest mul ei olnud midagi kaotada. Peale selle ma vist olengi loomu poolest julge kõiksugu uusi asju ette võtma – ettevõtja hing:)

Tahaks, et Anu spekuleeriks sellel teemal, et kas tal oleks sama lihtne olnud full time kooli minna, kui tal oleks lapsed olnud. Ja siis veel seda ka, et õppimisele kulutatud raha teenis end peale kooli lõppu tagasi, või kui see ei olnudki eesmärk, siis mis siis oli?

Mul ei ole lapsi ja ma arvan, et sellel kursusel oleks väikste laste kõrvalt olnud väga raske, kui mitte võimatu õppida.

Ma arvan, et haridusele kulutatud raha on alati hästi kulutatud raha. Kui ma poleks õppima läinud, siis poleks mul sellist raha ka olnud! See tuli kusagil universumist, ime väel ja ainult selleks, et saaksin koolis käia. 🙂

Selle osa, mille ma ise pidin leidma ja jällegi ime kombel leidsin – seda maksan ma siiani tasapisi tagasi sinna, kust see tuli. Nii et vastus küsimusele, kas raha on tagasi teenitud, on hetkel eitav. Minu õppima minek ei olnud ajendatud sissetuleku suurendamise soovist. Õppima mineku eesmärk oli tundma õppida ja avada endas see potentsiaal, mis mulle antud ja asuda seda edaspidises elus maksimaalselt kasutama enda ja teiste rõõmuks ja hüvanguks. 🙂

Pole midagi kurvemat kui inimene, kelle anded ja potentsiaal jäävad kasutamata. Mulle tundub, et inimeste anne on nii Eestis kui kogu maailmas üks kõige enam

raisatud ressurss. Maailm oleks palju külluslikum ja õnnelikum paik, kui kõik saaksid elus teha seda, mis neile südamelähedane on ja mille peale neil annet on.

Praegu on mul õnnestunud asjad sättida nii, et tegelengi põhiliselt disainimisega (kangaste, moe ja aksessuaaride) ja moeillsutratsioonide tegemisega – nii et leian, et olen oma eesmärgi saavutanud ja edukalt rada vahetanud 🙂

Kui palju London Anu elu on muutnud?

Londonis elamine on aidanud mul hakata tajuma end maailmakodanikuna, tundma end koduselt eri rahvuste seas, avastama, et kunstniku kodu ja tööpõld on terve planeet Maa ja mitte vaid Eesti.

Veedan suurema osa oma asjast Londonis ning mulle mõjub kindlust andvana teadmine, et selles linnas töötab sadu tuhandeid loojaid, siin toetatakse ja mõistetakse disaini, see on maailma edukaim linn just tänu loovtööstusele ning siin on võimalik vabakutselise disainerina edukas olla. London on mulle näidanud, et mina ja mu oskused on tõesti väärtuslikud ja vajalikud – see on parim mida disainer võiks soovida!

Londonis elamine on mind heas mõttes ka rikkunud. Ma väga naudin seda külluslikku loovust, mis seal kõikjal vohab ja inspireerib. Ma tunnen ikka veel suurt imestust ja tänulikkust selle üle, et ma saan käia vabalt imetlemas oma lemmikdisainerite asju ning tasuta maailma parimatel kunstinäitustel.

Londoni elu on muutnud ka päris väikseid ja naljakaid asju minu elus. Näiteks kuna Londonis on tuleb tänaval liikuda kiiresti ja vaadata, et inimestele jalgu ei jääks, hoida elevaatoril alati paremasse serva ja mitte uimerdada kõnniteel, siis olen märganud, et olen hakanud ka Eesti kuidagi kiiremini ja konkreetsemalt liikuma, teadvustama seda, et “suurlinna rütmile” ei saa jalgu jääda.

Kuna sõidan tihti Tallinna ja Londoni vahet, olen alati täielikus segaduses tee ületamise osas: kummale poole kummas riigis siis vaadata, vasakule või paremale.

Ma arvan, et Londonis elamine on mind muutnud ka jutukamaks: seal tihti alustab võhivõõras tänaval või poes sinuga sundimatut ja sõbralikku vestlust, rääkimata poemüüjatest, kes alati maa ja ilma üle arutleda soovivad. Ma olen märganud, et selline jutuharjumus on mullegi külge jäänud.

Usun, et London on mind muutnud natuke tähelepanelikumaks ja viisakamaks inimeseks, sest Britid on enamasti hirmus viisakad. Ma nüüd lausa teadikult pingutan, et olla kenam ja lahkem.

Kui Sul oleks nüüd võimalik oma Londoni elu uuesti alustada, siis mida Sa teeksid teisiti? Kui üldse teeksid midagi teisiti?

Mul ei ole mingit soovi oma Londoni-elu muuta või uuesti alustada – ma tunnen, et olen õigel teel, asjad arenevad ja liiguvad tasapisi õiges suunas. Vahel ma muidugi muutun kärsituks, tahaks et kõik rutemini juhtuks! Siis pean ikka endale meelde tuletama, et tähtis pole mitte lõpp-punkti jõudmine, vaid teel olek ja oskus sellest rõõmu tunda.

Kuidas läks oma kollektsiooniga, kas õnnestus?

Pärast raamatu valmimist tegin kohe ühe kollektsiooni ja mul oli sellega ka maikuus Londonis näitus. Kuigi ma oleks tahtnud teha ka septembri moenädalaks kollektsiooni, ei saanud see teoks mitmesugustel põhjustel. Töö aga käib ja küll ta varsti valmis saab. Ma teen hetkel ka uut ehtekollektsiooni, mis on inspireeritud Memphise disainistiilist ja Ettore Sottsass’i loomingust – olen sellest ise väga elevil.

Anu, mida sa teed, kui inspiratsiooni üldse pole? Kuidas sa pea uuesti nn “lahti” saad?

Tuleb asjale läheneda holistiliselt- koguda inspiratsioonimaterjali ja teha praktilisi katsetusi ning samal ajal käia ringi lahtiste silmadega.

Kui oled juba esitanud küsimuse – see tähendab asunud otsima inspiratsiooni – siis vastus ka tuleb, peab ainult oskama seda märgata. Minul on nii, et kui näen mingit asja, mis tekitab elevust ja põnevust ning kõhus tekib selline naljakas kõditunne, siis tähendab, et olengi leidnud õige inspiratsiooniallika! 🙂

Mul on ka arvutis folder “Inspiratsioon”, kus sees kümneid alakaustu eri kusntnike töödega, näituste, rahvariiete ja muude imeasjadega. Kõigepealt tuulan ma seal, kuni tekivad mingid mõtted. Väga hea on siis ka kohe praktiliselt asja kallale asuda, võtta välja materjalid, laotada laiali, sobitada nuku peale ja nendega “mängida”.

Ehteid tehes laotan samuti kõik materjalid laiali ja asun katsetama. Lihtsalt paberile joonistades ei tule mul enamasti midagi välja.

Kuidas sa kirjutad? Mis kell ja mis rituaaliga jne.

Ma avastasin, et ma ei saa raamatut üldse kirjutada laua ääres toolil istudes. Leidsin, et parimad kohad kirjatööks olid Londoni eutoa sohva ja suur tugitool vaheldumisi. Istusin neis, L- asendis, jalad üleval ( tugitoolis olles olid jalad teise tooli peal), laptop süles. Istuma pidin tingimata näoga akna poole. Vaatasin taevasse ja laused tulid kergelt, eiteakust ja täiesti iseenesest. See oli üsna veider, sest minevikus artikleid kirjutades pidin tihti lauseid lausa vägisi välja tirima.

Kirjutada võisin ükskõik mis ajal, tegin seda nii päeval, sageli ka öösel, kui kõik oli magasid. Kõrval oli mul alati tass teed ja põses klaaskomm.

Minu meelest on su raamatu kooliosal potentsiaal omaette raamatuks inglise keeles, pikemaks kirjutatult muidugi. Mis sa ise sellest arvad? Või tunned pigem, et terve raamat sel kujul, nagu ta on? Oled sa üldse mõelnud sellele, et raamatut võiks üritada suunata ka inglisekeelsele, Briti lugejale?

Ma tunnen ka ise, et sellel võiks olla potentsiaali, kuid ma ei ole kindel, kas mul oleks veel materjali kümne peatüki jaoks. Lihtsalt ei mäleta enam paljut ja kõik eredamad hetked said kokku surutud nendesse viite-kuute peatükki, mis Londoni raamatus sees.

Mul on ka tunne, et ei oleks õiglane kirjutada raamatut päris elus inimestest õigete nimedega, avaldamiseks riigis, kus neid inimesi tuntakse. Ma ei usu, et Louise oleks õnnelik, kui see raamat Inglismaal ilmuks, ehkki kõik, mis kirjutasin oli tõsi. Võib-olla peaks see raamat siis olema pool-fiktsioon, väljamõeldud nimedega?

Anu, mis on Sinu kõige-kõige-kõige lemmikum koht Londonis?

Ma arvan, et Soho. See on nii värvikas, loominguine ja tõelise iseloomuga linnaosa, kus põimub madal ja kõrge. Soho Square’il istudes olen alati õnnelik ja tunnen end ülihästi ning koduselt.

Kus on Londonis parim paik päikeseloojangu nautimiseks?

Ma kahjuks ei tea, kus on selleks Londonis parim koht – kindlasti mõne kõrgema hoone katuselt, kust avaneks vaade linnale ja jõele. Ma ise jälgin tihti oma kodu rõdult, kuidas päike madalamale veereb. Paraku loojub ta lõpuks teise maja taha ja siis ma olen alati pisut pahane, et see maja ees on, aga midagi pole teha.

Ahjaa päris tore oli ükskord päikeseloojangu-aegne laevaretk Thame’sil, nii et jõgi peaks kindlasti selles loojangukaadris sees olema.

Anu lõpukollektsioon on minu meelest tõeliselt kihvt… Mida Sa kõige rohkem sellest ajast igatsed või kõige kõige meeldejäävamaks pead? Kui ei oleks ühtegi takistavat tegurit ja Sa saaksid valida, millises Londoni linnaosas elada, milline see oleks?

Aitäh, et mu kollektsioon meeldis!

Kõige parem kooliaja juures oli see, et mulle kingiti pooltest aastat, mille jooksul ma sain täielikult pühenduda enese arendamisele ja õppimisele, ilma et oleks pidanud oluliselt majandusliku poole pärast muretsema. See oli tõeline privileeg, ime ja maailma parim kingitus! Ma siiani imestan, et see minuga juhtus! 🙂

Muidugi kõige meeldejäävam kooliajast oli minu õpetaja Louise Wilson – ma nägin teda muuseas jälle üsna hiljuti unes 🙂

Kui ma aga saaks vabalt valida kohta, kus Londonis elada, siis valiks ma – nagu kõik inimesed – koha “kesklinnas mere ääres metsa sees”. Või kuna Londonis merd ei ole, siis jõe ääres. Mul on see koht juba valmis vaadatud: kui jalutad Tate Moderni juurest üle silla Saint Paul’si poole, siis paremat kätt on maja maast laeni klaasist akende ja katuseaiaga, selle katusel on metallist kuubik.. See ongi minu tulevane kodu 😉 Nagu ütlesin: jõe ääres, kesklinnas, mets katusel ja päiksepoolne.

Muidu mulle meeldivad ka Fitzrovia ja Covent Garden.

Kas sa kujutad ka oma elu ilma Londonita ette? Või enam mitte?

Mulle meeldib väga mu praegune elukorraldus – ja ma soovin, et see jääkski nii. Ma ei taha üldse ettegi kujutada elu ilma Londonita! 🙂

///

Auhinna, peatselt ilmuva “Minu Gruusia” otsustas Anu anda Kaitile, kes küsis, kus Anu Londonis elada sooviks, kui kõik võimalik oleks. “See küsimus pani mind unistama ja fantaseerima kõigist neist kohtadest, kus Londonis oleks tore elada. Nagu öeldakse, et soovide ja unistustega peab ettevaatlik olema, sest need lähevad täide:)” ütleb Anu.

NB! Tutvu ka Anu blogiga: http://www.fashionsaboteur.blogspot.com/

Aitäh kõigile küsijatele! Järgmine intervjuu järgmise autoriga juba õige pea!

Fotod Anu Samarüütel-Longi erakogust.