Kilde “Minu India” jutuõhtult
Tekst: Epp Petrone, “Minu India” toimetaja
Foto- ja jutuõhtu Tartu linnaraamatukogus läks hästi, Eeva oli huvitav jutukaaslane, ma panen siia kirja mõned jutust koorunud killud, mida raamatus pole.
– Eeva on elanud Inglismaal, Kanadas, USAs (võibolla mõnes kohas veel, mille juba unustasin), töötanud põllutöödel ja lapsehoidjana ja siis läinud õppima Inglismaale stsenaristikat.
– Pärast Indias käiku läks ta seiklema Pakistani (ja järgmine plaan on Bangladesh). Enne Pakistani minekut lõikas ta oma õlgadeni juuksed lühikeseks ja sellest piisas, et teda noormeheks peetaks (riietuskoodiks nagunii teksad ja üsna poisilik kõnnak on tal ka), nii õnnestus tänavarahutustel osaleda. Kui vahel asi käest ära hakkas minema (nt politsei pressis teda kusagil), siis tarvitses vaid öelda, et ma olen ju naine, ning hakati vabandama ja ta lasti lahti. Ka Indias oli ta oma sõnutsi nagu hübriidinimene, sest ei kandnud India riietust – “No kuidas ma silkan suure fotovarustusega ringi, endal sari seljas”. Ta ei kohanud Indias ühtegi välitöödel aktiivselt töötavat nais-meediainimest. Naisi oli nende ajakirjas küll, aga nemad olid kontoris. Nii et tema kaameraga silkamas oligi juba ka eriala poolest suur erand. (veel …)