Epp Petrone blogis “Minu” sarjast ja kirjutamisest
Terkst: Epp Petrone
Miks me seda teeme? Miks me kirjastusena paneme autoreid (või siis küsimus autoritele: miks me paneme iseend) selle köie peale kõndima: hoida tasakaalu on keeruline, ühel poolel on vajadus jutustada lugu, luua karaktereid, olla siiras, jõuda läbi selle loo lähemale iseendani… aga teisel pool on inimesed. Iga raamatus (taas)loodud karakter on ju ka päriselt olemas. Ja igaühel on oma arvamus iseendast ja oma arvamus sellest külast, mida kirjutaja on kirjeldada võtnud.
„Küla” all mõtlen ma siinkohal nii küla, linna, saart, riiki kui kas või kontinenti. Olenevalt raamatust.
Olen ise need valud üle elanud siis, kui ma olin populaarne USA-teemaline blogija ja kui teised väliseestlased mu blogi leidsid. Kes mina selline olen, et olen võtnud endale õiguse Ameerikast teistele kirjutada? Miks just mina?
Neljapäeval, 8. detsembril kell 13 toimub Eesti lastekirjanduse keskuses (Pikk 73, Tallinn) Ilona Martsoni koostatud lastekirjanike lapsepõlvelugude kogumiku “Rosinad” esitlus. Esinevad Leelo Tungal, Jaanus Vaiksoo, Ilmar Trull.
Samal kuupäeval kell 18 on Tartu linnaraamatukogus (Kompanii 3/5) külas “Minu Tšiili” autor, sellel maal aasta aega vahetusõpilasena veetnud Liisi Lõo. Kohal on ka vahetusema rolli tundev Tiina Kuusik.
Reedel, 9. detsembril kell 17 on “Minu Ameerika 3” autor Epp Petrone ja “Minu Eesti 2” autor Justin Petrone Tallinnas Viru keskuse aatriumis. Võimalik esitada autoritele küsimusi ja saada oma raamatusse pühendus.
9. detsembril kell 18 toimub Eesti rahvusraamatukogu nurgasaalis (Tõnismägi 2, Tallinn) “Minu Jaapani” autori Maret Nukke avalik loeng teemal “Roostenukrusest nunnuni – Jaapani esteetika radadel”. Samal ajal (7.-10. detsember) toimub rahvusraamatukogus ka suur raamatulaat.
Laupäeval, 10. detsembril kell 12 on Epp ja Justin Petrone Tartu Rahva Raamatu poes (Tasku keskus, Turu 2).
Pühapäeval, 11. detsembril kell 11-15 on Viljandi vaba waldorfkooli (Lutsu 3) jõululaat, kus Justin esineb itaalia-ameerika jõululauludega ja Epp jutustab lugusid raamatust “Muinasjutud armastusest”.
Reedel, 16. detsembril kell 17 on Epp ja Justin Viljandi Rahva Raamatu poes (Tallinna mnt 19/21) ja pühapäeval, 18. detsembril kell 12 Pärnu Rahva Raamatu poes (Port Artur 2, Lai 11).
Petrone Printi raamatud on üks osa minu elust, ma lihtsalt ei suuda ilma nende raamatute lugemiseta olla. Need on minu silmaringi tunduvalt suurendanud. Praeguseks olen peaaegu 12 raamatut 29st läbi lugenud. Järgnevalt teengi siin lühikese kokkuvõtte just nendest raamatutest: kirjutan meeldejäävamatest teemadest ja enda arvamusest.
Lugeja Hedy erinevate kultuuride põrkumisest Epp Petrone pilgu läbi
See essee saadeti meile esimesena pärast esseekogumise väljakuulutamist. Ühtlasi on see ka kõige pikem meile laekunud kirjatükk.
Täname kogu kirjastuse poolt kõiki kirjutajaid! Aitäh ilusate sõnade ning heade mõtete eest.
Americana ja mõnda huvitavat, mis seal leida on: ühe Ameerika-Itaalia-Eesti eeslinna perekonna elu Epp Petrone pilgu läbi
“Minu…”
Ajakirjaniku, kirjastaja ning kirjaniku Epp Petrone juhitud Petrone Print on toonud eestlaste väikesesse kultuuriruumi paljud kauged ja võõrad maad ning seda nende eestlaste kogemuste kaudu, kes on läinud maailma avastama ning on otsustanud seda hiljem oma kaasmaalastega jagada. Petrone Printi “Minu…”-sari on kindlasti avardanud paljude eestlaste maailmapilti ning panustanud eestlaste tolerantsemaks muutumisse, sest lisaks lihtsalt teiste kultuuride tutvustamisele tegelevad need raamatud ka ju selliste vastuoluliste kultuuridega nagu seda on näiteks islamimaade oma. Kuigi nende raamatute näol on alati tegemist ühe inimese subjektiivse arvamusega − sellest ka sarja pealkiri “Minu…”, siis ma usun, et siiski pakuvad need raamatud head võimalust heita pilku teiste kultuuride tavadesse ja igapäevaellu.
Siin on kirjas kõik, kes arvustasid perioodil 25.10-25.12 meie raamatuid ja said selle eest kingituseks Sandra Steingraberi raamatu “Mina olen ookean”.
Petrone Print`i kirjastuse fännina olen lisaks “Minu…”-sarjale nautinud väga palju ka teisi raamatuid. Näiteks “Meestest, lihtsalt” ja “Poisi lugu”. Minu jaoks jäi võõraks noorte autorite kogumik “Tule, ma jutustan sulle loo”. Dagmar ütleb, et see raamat on meie generatsiooni nägu, kuid minu arvates siiski vähemalt pool generatsiooni nooremate nägu. Nende mõtted liiguvad kuhugi nurga taha üles vasakule. Aga tänuväärne, et noortele anti võimalus oma loomingut jagada. (veel …)
Lugeja Marika arvustab meie raamatuid
See postitus osaleb meie blogimängukampaanias. Kuna Marikal endal blogi ei ole, siis avaldame tema mõtted ära siin! Tutvu blogimängu reeglitega siin!
Tekst: Marika, raamatulugeja
Raamatukogust teatati, et viimaks on järjekord jõudnud minuni ning ma saan laenutada Epu “Minu Ameerika” I ja Justini “Minu Eesti”. Kusjuures kirjastuse toodanguga tegin tõesti tutvust alles sel suvel, kui raamatukoguhoidja mulle praktiliselt vägisi sarja soovitas.
Ameerika-raamatu esimeses osas on muidugi mõned hardcore tekstid, mõned aga kerge ajaviitekirjandus. Eriti meeldis lk 25, 29, 33, 39 ,45 algavad peatükid, tundus, et esimene pool raamatust olid tõsisemad lood.
Muuses oli lugu 44aastastest sugulastest, kes nägevat välja nagu 34. See pani mõtlema, 44 paistab üldiselt välja elustiil, mitte aastad. Paljud 30-aastased on ju lödid paksmaod. Siinkohal meenub Justini raamatust 40aastane vanamees joodiksugulane Toivo… Muuseas olen ma lugenud teaduslikke tekste rassismist, mis väidavad, et rassierinevused on kujutletavad, neid tegelikult polegi. Selliste uuringutega teenivad elatist nii mõnedki juudisoost teadlased.
Siinkohal tahaksin öelda, et vanuseline erinevus on kujutletav, loeb elustiil, aga küllap on see nii ja naa. Üldiselt neegri ja juuditemaatika on Epul väga OK. Nüüd meenus üks vingemaid kohti Ameerika raamatus, mis pani ahhetama. Kuidas Epp pidi valima ida ja lääne vahel, nagu oleks teda pooleks hakatud rebima, ja jooksis siis venelaste sabas lennukist välja. See oli nagu dramaatiline hetk loodusfilmist. Epu mõlemi raamatu kohta tahaks öelda, kaas ei vasta sisule. Nagu oleks tegu 100% naistekaga… Aga ei ole ju!
Nüüd siis aga Justini raamat. Raamatu algus oli naelapea pihta, kohtumine nn Tartu põmmpeadega. Oli ju selge, et see oli klassikonflikt, mitte rassikonflikt. Põmmpead olid naiseta oma sotsiaalse päritolu, mitte rahvuse tõttu….
Naerda sai palju. Aga natuke hakkas kahju neist kulunud mööbliga inimestest, kas nad on ikka nii paksu nahaga? Teine äärmus – remondihullud, on kajastamata, kas Justin selliseid pole näinud? Kelle elu eesmärgiks on oma korrusmaja korteri pidev remontimine ja mööbli täiendamine? Ja rikkad ja ilusad tuttavad sopaajakirjanikud on samuti puutumata jäänud nagu ka muud rikkurid. Püsiv süldifoobia tekkis ilmselt sellest, et ajus oli kõigest kokku parasjagu kollaps. Tegelikult see ju nagu tarretatud supipuljong lihaga. Või oli see rõve kamaratega sült? Haisev pellar põhjustab tõesti püsiva trauma. Elasin ise 6. eluaastani sellisega, mäletan siiamaani, 40 aastat hiljem.:) Jättis mainimata, et küllap söögilauda naastes oli tal tugev kusehais man. Selles raamatus oli kõige šokeerivam koht, kuidas verinoor isa palus bussis oma rasedale naisele vett. Mõtlesin, et ju selline rahvas ei väärigi paremat saatust, või siis vastupidi, et tänu raskustele on rahvas selliseks muutunud. Jõudsin viimaks järeldusele, et juhtum oli pigem tüüpiline just Viljandimaale. Viljandimaa inimestest võib midagi nii jubedat oodata. Võib-olla ka Raplamaal. Mitte Võrumaal või Tartumaal. Olen hulkunud Venemaal ja Kaukaasias, Ingerimaal ja Soomes jne, ma pole kusagil midagi nii jubedat kohanud, tõesti, Eestis võib nii juhtuda.
Justini raamatust jääb mulje, et inimesed on nõuka aja poolt nii lömmi vajutatud, tegelikult on ju paljud Eesti eduloo hammasrataste vahele jäänud. Epu põlvkond olla õnnelik, vanemad inimesed ei kohane. Kummatigi on praegu 50% noortest töötud, enamus plaanib Eestis lahkumist ja mu laste paljud sõbrad pakivad kohvreid, et suunduda Austraaliasse ja mujale, mitte seiklema, vaid elatist teenima, paljud juba väljamaal. Keskealistel on maad ja majad müügis ja samuti lahkumas. Tegelikult on Justinil muidugi äärmiselt terav silm, lihtsad mõned aktsendid jäävad domineerima. Hammaste koledus on asjalik märge. Kummatigi on nüüd 100 korda rohkem hambaarste kui nõuka ajal. Siis korraldati puurimine valuvaigistita, ent plommid kestsid 10-15 aastat. Nüüd ei elataks see hambaarstide armee end ära, kui nad püsivaid plomme paneks. Nii viiakse pidevalt tohutut andamit hambaartsidele, ja võib-olla tõesti kodu remondiks ei jäägi raha…
Nõuka ajast ei meenutata midagi positiivset. Rändasin siis Venemaal ja Kaukaasias, naeratuse eest sai süüa ja öömaja. Tbilisis vormistati mulle isegi tasuta lennupilet, naissoost dispetšeri poolt. Siin kõrvalepõige, see on väga hea raamat, arvan lihtsalt, et Justinil on Eestis veel palju avastada. Kas magistritöö juunikommunistidest on valmis? Kas nood kommunistid lähtusid ideaalidest või isiklikust kasust? Tuleks lugeda pigem 1930ndate aastate ajalehti, ei olnud siis mingit õnnelikku stabiilset Eesti aega, kriis kriisi otsa, häda ja viletsus. Olen kõik tolle aja tähtsamad lehed läbi lapanud… Minu ühel vanavanaisal oli Tallinnas klaverivabrik, vanaonul Saaremaal paekaevandus ja Tallinnas plastmassitehas jne. Millaski 1930ndatel läksid nad kõik pankrotti. Vaeste inimeste elust ärme üldse räägigi.
Tegelikult on raamat diagnoos rahvale. Ja tundub küll, et võõraid piinatakse liialt oma painava ajalooga. Vaimukas oli märkus, et hea, et Eva keldris polnud kedagi piinatud või tapetud… Kummatigi leidsid seal kassipojad varsti otsa.
Jällegi juuditemaatika, küllap olete juba kusagil mustas nimekirjas. Juutidest võivad kirjutada vaid juudid. Lk 214 jahmatas mind väide, et nõuka ajal lepiti kohtumised kokku suuliselt, kuna KGB kuulas telefone pealt. Kas ikka nii massiliselt kuulati? Balti jaamaga seoses tekkis Justinil sümpaatia neoliberalismi suhtes. Siinkohal tahaksin aga mainida, nõuka ajal polnud see selline rõve peldik, vaid korralik koht. Käisin seal lähedal Tallinna 1. Keskkoolis. Selliseid troppe ja lapsnarkomaane ja kodutuid polnud nõuka ajal, need on neoliberalismi viljad… Neoliberalismi on Laarile muuseas õpetanud ka eestlane Thomas Palm Portlandi ülikoolist, vähemalt nii ultraparempoolne Palm ise uhkustab.
Lk 279 kirjutab Justin, et Epu esivanemad tegid sakslastele süüa ja pesid nende pesu jne. Kas ta mõtles konkreetselt Epu esivanemaid või eestlasi üldiselt? Vähesed väljavalitud sattusid mõisa teenijaks,muuseas ka mõisnike sohilapsed. Sellistest saidki hiljem linna asudes sageli vabrikandid jms, kadakasakslased. Eestastest enamusel polnud asja ei mõisa kööki ega aeda. (Nn koduneegrid ja põlluneegrid). Lk 315 on jutt kergelt zombistunud Priidust. Võib-olla oli ta olnud töötu, kellele maksti heal juhul 400 krooni töötutoetust, paljud sellise kogemuse läbielanud on zombistunud…. Selleks, et mõista Eesti edulugu ja neoliberalismi, oleks vaja kogeda omal nahal, kuidas on olla töötu 400.- kroonise toetusega, kuidas ühiskond, ametnikud jne sind kohtlevad, rääkimata sellest, et tolle rahaga võis kaks korda poes käia. Priidu teks tundus hardcore, see oligi see edulugu. Peame talle ikkagi pöialt!
Raamatu tõlge on super, Justin ise väga suure töö teinud ja kahtlemata terane ja andekas inimene. Lugedes sai palju naerda ja see pani mõtlema. Justin peaks andma välja mitu köidet sellest haledast rahvakillust ida ja lääne piiril. Torkas silma aga kehv korrektuur, arvestades raamatu üldist viimistletust oli see nagu lugupidamatus autori suhtes.
//
“Minu Maroko” algas lapsikuna tunduva islamipropagandaga, edasi oli aga super, too autor peaks kindlasti kirjutamist jätkama. Mõtlemapanev oli see, et palestiinlased on usku vahetanud juudid ja Maroko berberid on eurooplased!!! Kirjeldused olid väga head. Nn auguga kemps tuntud nii Venemaal kui Kaukaasias, kätega ja leivatüki abil söömine samuti Kaukaasias, isegi restoranis söödi nii.
“Minu Kanada” — küps ja viimistletud teos, lugemine oli kasuliku ühendamine meeldivaga. Autor julges kirjutada ka sealsetest eestlastest (mis Epul praktiliselt puudu), kusjuures ainsad negatiivsed kontaktid olidki nendega, väga usutav. Ajalugu ja tänapäevane olme ja oma pereelu hästi kokku sulanud.
“Minu London” — autor varasemast sümpaatne ja armas. Mõned pubi-kirjeldused olid igavad. Lemmikpeatükk oli Londoni loodusest. Lugesin seda oktoobris põõsastes päevitades, päikse käes 18 kraadi sooja. Kui jõudsin lõiguni, et pargitaimedega ei võinud end emotsionaalselt siduda, kuna hooaja möödudes visati nad lihtsalt minema, hüppas raamatule rohutirts ja ei soovinud sealt enam lahkuda. Muuseas päästis autor mõned tulbisibulad hävitamisest… Tore oli konnade päästeaktsioon ja seiklus maal. Äkki võinuks oma joonistusi raamatusse panna, kuna need on alati väga positiivse energiaga.
Minu meelest kuluks kirjastusele ära mõni kuri meestoimetaja, kes karvase käega kurjalt raputaks vahel nii autoreid kui mõnel juhul ka korrektorit…
Ene Timmusk (“Minu Kanada”) arutleb “Minu…”-sarja raamatute üle
Autor: Ene Timmusk, “Minu Kanada” autor
Enne kui ma oma raamatut hakkasin kirjutama, lugesin läbi Epp Petrone „Minu Ameerika“, et pisutki aru saada, mida see seeria endast ette kujutab. Ka Marje Aksli „Minu Moldova“ sai läbi loetud, sest Marje oli Kanada-raamatu toimetaja ning ta jagas minuga oma kirjutist. Pärast seda hoidsin teistest sama sarja lugudest eemale, sest kartsin, et need hakkavad mind liialt segama ning ehk isegi sunnivad peale mõtteid, mis pole päriselt minu omad.
Eestis olles ja Tallinna raamatukogude lugejaks saades, märkasin riiulis ühte „Minu…“ raamatut ning haarasin selle kaasa. Nende nädalate jooksul sain päris mitu tükki läbi loetud ning kohvrisse kaasa tuli „Minu Island“. Kõige rohkem ikka oma Islandi-huvi pärast (ükskord jõuan ma sinna riiki ka :)!
Ma olen siin-seal sattunud erinevate arvustuste kohta, ning ilmselgelt tuleb välja, kui väga mitmesuunalised on arvamised. Mõnele meeldib, mõnele mitte… Täiesti loomulik, nagu ikka raamatute puhul. Mina ei tahaks aga sugugi mingit nimekirja nende loetud kirjatükkide puhul koostada! Iga raamat on väga omanäoline ning lähenemine erinev. Samas pean ütlema, et näiteks need, milles jutuniit ühtlaselt algusest lõppu veereb, jäid ehk rohkem meelde (eriti Austraalia, Mongoolia, aga ka Itaalia – kuigi viimase puhul läksid küll kõik kõrvaltegelased sassi nagu pudru ja kapsad); ning ka seigad riikide kohta ei ununenud sama kiiresti kui need, mis justkui artiklitest kokku pandud (näiteks Hispaania, aga mingil määral ka Argentiina, Nepaal). Mis ei tähenda, et ükski oleks halvasti kirjutatud olnud. Mongoolia on kindlasti omaette klass, mis mõjus pigem sulamina ilukirjanduslikust raamatust ja reisikirjast. Ainult mul oli kahju, et Mongooliast jäi pisut kurb ja melanhoolne pilt, millele aitasid kaasa mustvalged fotod. Oleks väga tahtnud näha
natuke helgemat külge! Sest isegi kui kirjeldati sini-siniseid järvi, siis pildistatuna jättis see ikkagi väga masendava mulje. Isegi kunagi loetud ajalooline juturaamat, milles lahinguid ja sõdasid läbisegamini karmi eluga, rõhutas pigem, kui värviküllane ja eriline see riik on.
Kindlasti oli asju, mis häirisid mõnes raamatus ja arvestades kogemusi tööst oma toimetajaga, kippusin vahel sama pilguga kirjutatut vaatama. Aegajalt mõtlesin, kuidas Marje poleks sugugi rahul olnud, kui üks või teine katkend või mõttekäik raamatusse jäänuks, mis teistes lugudes ehk lausa esikohal olid. Nii et kõik on väga subjektiivne ja oleneb muuhulgas ka toimetajast. Huvitav on see, et hiljuti sattusin intervjuu peale, kus noor kuid tunnustatud kirjanik kurdab, kuidas toimetades kadus ära tema loo mõte, vähemalt see, mis tema endale loonud oli! Ning ta on endale lubanud, et ühel päeval annab ta oma raamatu välja esialgses versioonis. Mis paneb mõtlema, kas vanade klassikute raamatud on kunagi samasuguse punase pliiatsiga parandused läbi teinud… Ma ei väida samas, et toimetaja tööd pole vaja, kaasa arvatud ka minu raamatu puhul. Nüüd olen aga endalegi lubanud tagasi minna ning iseenda jaoks kokku korjata kõik, mis paberile sai ning käsikirja lühendamise käigus trükki ei jõudnud. Vaadata uue pilguga üle, täiendada, ausalt juurde lisada, mis ehk hetkel avalikkust ei kannata ning jätta see kõik endale justkui päeviku vormis. Ehk on lastel kunagi huvitav seda lugeda, või minul vanaduspõlves meenutada 😀
Tahaks ühe asja ära märkida, mis kõige rohkem siiani loetus hinge närima jäi. Argentiinas oli välja toodud võrdlus, kuidas viletsusse sattunud inimesed ei saa sellest välja murda, kui näiteks Ida-Virumaa elanikud ikka saavad. Ma pidin selle kohe mitu korda üle lugema! Kas tõesti saab terve ühe Eesti osa nii lihtsalt paika panna? Mida mõtlevad idavirumaalased, eriti need, kes armastavad oma kodu ning kes seda kunagi maha ei jätaks? Et nad on kehvemad ja madalamad kui teised? Samas olen nii kaua eemal olnud, et minu arvamine võib tunduda väga naiivsena! See oli nüüd küll ainuke okas, mis raamatutest südamesse jäi! Ning toimetajana oleksin vist ikka norinud selle võrdluse kallal. Aga muidu oli see aus ülevaade südamega tehtud tööst Argentiina kõige madalamale langenud kihiga.
Nüüd, kus ma olen lugenud läbi umbes pooled “Minu…”-raamatud, pean ütlema, et mul on hea meel selle sarja üle. Hea meel, et Epp Petrone asju veerema lükkas. Usun, see pole olnud sugugi nii lihtne, nagu kõrvaltvaatajale võib tunduda. Praegu, mil nii paljud eestlased laia ilma peal elu sisse seadnud või niisama aega veedavad, on tore, kui oma kogemustest kirjutatakse. Ega seda pole nõukaajal palju juhtunud, ehk ainult väljaspool Eestit, kui lahkujad oma kogemustest Välis-Eesti kirjastuse kaudu jutustasid. Kindlasti võib mingil määral paralleele tõmmata omaaegsete läbielamustega, kuigi ajastud mõjutavad paratamatult kuidas elu kujunes omal ajal ja kuidas nüüd.
Ning ei tohi ka unustada, et iga kirjutaja näeb maad, kus ta lühemat või pikemat aega olnud, läbi selle prisma, kus ta täpselt elas. Ei saa pahandada, miks jutus rohkem ühest või teisest kohast kirjutatud, kui raamatu pealkirjaks riigi nimi. Tean omast kogemusest, et kuigi elan Torontos, siis ma ei mõtle, et elan suurlinnas, vaid ikka Kanadas. Lõpuks saaks igast maast kokku täpselt nii palju kirjeldusi, kui seal eestlasi kanna kinnitanud on! Sellepärast ongi ju pealkirjaks MINU!
Ja tegelikult, kas poleks tore, kui need lood annaksid pisutki innustust igale oma kogemusi kirja panema. Ei tähenda, kas see on siis elu Eestis või mõnes teises maailma nurgas. Ei tähenda, kas see trükki jõuab või mitte! Aga tulevastele põlvedele oleks kindlasti sellised kirjutised toredaks tagasivaateks! Sest on ju kahju, kui järeltuleva sugupuu esindajad kurvalt kahetsevad, et nad eriti palju sinust ei teagi… Aga see võib mul ka vanusega seotud olla, mida rohkem aastaid kaela tuleb, seda rohkem vaatan tagasi ning mõtlen palju näiteks oma vanvanemate peale, kellest õieti midagi ei tea. Kahetsen ka sügavalt, et oma isaga kunagi maha ei istunud ja tema elust ei rääkinud… Nüüd on aga juba hilja… Proovin see-eest emaga kokku saades teda alati pinnida ning endast jutustama panna! Nii et toredat kirjutamist või veel toredamaid mälestuste kuulamisi 🙂
17. septembril kell 17 on Epp ja Justin esinemas Põltsamaa raamatukogus ja samal päeval kell 19 Jõgeva raamatukogus.
23. septembril kell 17 on kirjanikud Lagedi raamatukogus ja sama päeva õhtul kell 19 juba Ardu raamatukogus.
Juttu tuleb raamatutest, kirjastamisest, plaanidest ja köögipoolelugudest… Loomulikult saavad kõik Epult ja Justinilt pärida, mis hingel ning raamatutesse saab ka autogrammi.
– Keegi küsis, kas seda raamatut saab naksida ka osade kaupa, suvalises järjekorras, sest ma ju ütlesin, et aeg hüppab nagunii. Ei, seda tuleks just algusest lõpuni lugeda, mina vähemalt oma meelest komponeerisin selle nii (nagu eelmises postis rääkisin, vihjed eelnevad lahtirääkimisele, neist vihjete mõnust jääb ju ilma, kui suvaliselt segamini lugeda.)
– Raamat on juba inglise keelde tõlgitud ja hakkan otsima Briti kirjastajat. (Kui vaid rohkem aega selleks oleks… Ja lisaks ajale peab olema õnne.) “Minu Ameerika” on ju ikka veel pooleli tõlkeprojektina, sellele hakkan kunagi otsima USA kosilast. (veel …)
Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega.Nõustun
Maailm läbi inimese 
Neljapäeval, 8. detsembril kell 13 toimub 
Reedel, 9. detsembril kell 17 on 
Ajakirjaniku, kirjastaja ning kirjaniku Epp Petrone juhitud Petrone Print on toonud eestlaste väikesesse kultuuriruumi paljud kauged ja võõrad maad ning seda nende eestlaste kogemuste kaudu, kes on läinud maailma avastama ning on otsustanud seda hiljem oma kaasmaalastega jagada. Petrone Printi “Minu…”-sari on kindlasti avardanud paljude eestlaste maailmapilti ning panustanud eestlaste tolerantsemaks muutumisse, sest lisaks lihtsalt teiste kultuuride tutvustamisele tegelevad need raamatud ka ju selliste vastuoluliste kultuuridega nagu seda on näiteks islamimaade oma. Kuigi nende raamatute näol on alati tegemist ühe inimese subjektiivse arvamusega − sellest ka sarja pealkiri “Minu…”, siis ma usun, et siiski pakuvad need raamatud head võimalust heita pilku teiste kultuuride tavadesse ja igapäevaellu.
Raamatukogust teatati, et viimaks on järjekord jõudnud minuni ning ma saan laenutada Epu 
Nüüd siis aga Justini raamat. Raamatu algus oli naelapea pihta, kohtumine nn Tartu põmmpeadega. Oli ju selge, et see oli klassikonflikt, mitte rassikonflikt. Põmmpead olid naiseta oma sotsiaalse päritolu, mitte rahvuse tõttu….
